Kohtudes esmakordselt taani keelega olin ma üsna segaduses. See kõlas nagu keegi kellel on kõht lahti ja kartul suus üritaks veega oma kurku puhastada. Eraldi sõnu tundus olevat võimatu lausetes eristada. Samas grammatilises mõttes ei paistnud see keel just eriti raskena. Reegleid oli piltlikult öeldes vaid käputäis ja needki olid lihtsasti arusaadavad ja kiiresti õpitavad.
Seetõttu alustasin ma taani keele õppimist iseseisvalt juba ammu enne reisi algust. Ainsad abivahendid selle jaoks olid ingliskeelne taani keele õpik ja internetist leitud helifailid, mis selle õpikuga kokku sobisid. Kuigi ma ei saanud alguses hääldusele päris täpselt pihta, jätkasin ma õppimist sellest hoolimata, sest teadsin, et lõppude-lõpuks tuleb see kõik mulle ainult kasuks.
Nüüd kuis ma olen Taanis veetnud peaaegu 3 kuud, võin juba öelda, et ma oskan taani keelt vähemalt algtasemel rääkida. Ma olen suuteline osalema lihtsamates vestlustes, kuid saan samas teiste jutust isegi liiga palju aru. Mu siinsed tuttavad on isegi väitnud, et nad ei julge enam oma saladusi minu ees arutada. Kuid ma ei saa üsna tihti kahjuks kõigest aru ning see on tekitanud mitmesuguseid kahetsusväärseid situatsioone. Näiteks arvab mu "vahetusvend", et ma olen juba professionaalne taani keele kasutaja. Vahel räägib ta mulle maast ja ilmast pika jutu maha ning kõik mis ma teha suudan on noogutada ja oodata millal ta ära läheb. Vahel jälle teeb ta nalja (ma saan sellest aru, sest ta hakkab tavaliselt ise naerma kui ta nalja teeb) ning mul jääb üle vaid viisakalt naeratus näole tirida ja teeselda, et ma saan aru mida kuradit ta mulle selgeks teha üritab.
Nagu eelnevast võis selguda, on taani keele õppimisel kõige raskem hääldamine. Lisaks sellele on taanlased harjunud ka üsna kiiresti rääkima ning kuna ma ei taha pidevalt paluda neil aeglasemalt rääkida, olen ma olnud sunnitud paremaks kuulajaks muutuma. Tihti olen kogenud, et kuigi ma tean üsna palju taanikeelseid sõnu, on mul raske neid kõiki hetkeliselt üles leida, kui ma astun taanlasega vestlusesse. Seega on vahel olnud juhtumeid, kus minu osa vestlusest koosneb vaid jaatavatest häälitsustest ja peaaegu eimillestki muust.
Sooviksin välja tuua paar minupoolset ebaprofessionaalset tähelepanekut taani keele ja selle kõnelejate kohta:
* Neist esimene on väljend altså, mis eesti keelde tõlgituna tähendab nii (ing k so). Kuna uudistes ja mujal ametlikes meediaväljannetes pole seda eriti tihti kuulda olnud, olen ma sunnitud arvama, et tegemist on pigem kõnekeelse, ebaformaalse väljendiga. See on sõna, mida kasutatakse tihti kui jutu sisse tekib väike paus: umbes nagu õõ või mm eesti keeles, kuigi need kaks on pigem ürgsed häälitsused kui sõnad. Kuna seda on Risskov gümnaasiumi klassiruumides üsna tihti kuulda olnud, on mul tekkinud arvamus, et tegemist on parasiitsõnaga.
* Teiseks olen märganud, et taani kõnekeeles eksisteerib palju sõnu, mis on tegelikult mitme erineva sõna kombinatsioonid. Kuna ma sõnastasin eelmise väite raskesti mõistetavalt, tooksin ma väikese näite: et eller andet tähendab taani keeles miski või midagi (sõna-sõnalt üks või teine; ing k something) ning seda kõike hääldatakse ühe sõnana ehk etellerandet. Kui ma seda väljendit esmakordselt kuulsin, tahtsin ma selle ebamaise kõla tõttu ka kohe teada mida see tähendab, kuid keegi ei suutnud mind aidata, sest see polnud tegelikult üks sõna (nagu mulle tundus) vaid kolme sõna kombinatsioon. Ilmselt on põhjus, miks seda sõna nõnda hääldatakse, seotud selle tiheda kasutusega - tegemist on järjekordse parasiitväljendiga.
* Kolmandaks on taani keeles loomulikult palju liitsõnu, kuid võrdlemisi tihti hääldatakse neid sõnu "liidetuna" samamoodi kui "lahutatuna". Näide: väljend også tähendab eesti keeles ka või veel täpsemini samuti (ing k also). See koosneb sõnadest og ehk eestikeelne sidesõna ja ning så ehk nii või/ja siis. Kui taanlane ütleb: "Jeg har også en sten", tähendab see "Mul on samuti kivi", kuid kui ta ütleb "Og så har jeg en sten", tähendab see "Ning siis oli mul kivi." Väljendite sarnane hääldus viitab sellele, et også ja og så tähendused on omavahel taani keeles vahetatavad, kuid samas ei ole nt ei eesti ega inglise keeles samuti (also) ja ning siis (and so/and then) mingil viisil samatähenduslikud.
* Neljandaks on olemas palju sõnu mille hääldus on täiesti erinev nende kirjapildist nagu näiteks seksten ehk kuusteist, mida hääldatakse ligikaudu [sai-sten]; jeg ehk mina, mida hääldatakse [jai; ja'; jaai]; sprog ehk keel, mida hääldatakse [sprou] jne. Tihti jäetakse mõned sõna osad hääldamata (ikke ehk mitte - võib olla [igge või ikk']) või kasutatakse nn glottal stop'i ehk "helilise hääliku" äkilist peatamist kurgus (paremat selgitust on raske pakkuda). Seega on taani keeles väga palju viise erinevate sõnade hääldamiseks rääkimata iga inimese linguaalsetest idiosünkraasiatest (või lihtsamalt idiolektist).
* Viimasena mainiksin, et nimisõnu on taani keeles kahte sugu: (ing k) common gender ja neuter gender. Vältimaks keerulisi selgitusi: kui mul on vaja nt öelda, et ma võtan ühe (suvalise, mitte kindla) kivi ütlen ma: "Jeg vil tage en sten." Kuna see kivi on suvaline ning me ei tea milline see on, siis kasutame me artiklit en ehk sõna sten on common gender nimisõna.
Kui ma tahan taani keeles kuulutada, et ma ostan maja, ütlen ma: "Jeg skal købe et hus." Sõna hus ehk maja on neuter gender nimisõna, mistõttu me kasutame artiklit et. Kõige hullem on see, et tegemist on järjekordse keelega (nagu saksa keel), kus reegleid sõna soo määramiseks kas pole või on lihtsalt nii palju, et kõige efektiivsem viis keelt selgeks saada on lihtsalt kõik sõnad koos nende artiklitega pähe tuupida.
Ma pole küll mingi ekspert, kuid need on mõned minu siinsetest tähelepanekutest. Arvatavasti tuleb mul hiljem ka midagi muud meelde, kuid siis ei viitsi ma seda kindlasti üles kirjutada.
Sooviksin rääkida natuke ka roppustest, sest enamus meist on ju täiskasvanud ja ei karda ega häbene süütuid, lihtsaid sõnakesi. Kellel nõrgad lugemiselundid või midagi sarnast, võib oma tähelepanu järgnevalt osalt kõrvale juhtida ja lilli kastma minna vms.
***
Pis! - ilmselgelt uriiniga seotud hüüdsõna, kuigi miks keegi peaks karjuma "Kusi!" või "Pissi!", kui ta ärritunud on, ei oska ma seletada. Taanlaste "Kurat!"
Lort - ehk vana hea puhas pask. Kasutatakse tihti omadussõnana. (Lorte bukser ehk pasased püksid.) Väga tugeva kõlaga sõna - meenutab väljaheiteid hämmastavalt hästi. Soovitan kõigile.
Fandme - ligikaudu fucking. Samuti tihti omadussõnana kasutusel. Meenutab mingisugust roosat klouni. Igav sõna, soovitan igavatele inimestele.
For helvede! - sõna-sõnalt "Põrgusse!" või "Põrgu nimel!". Lahjem vandesõna, meenutab maisihelbeid. Mmm, maisihelbed.
Dum - ilmselgelt loll. Soovitan eelkooliealistele.
***
Mõtlesin, et kirjutan veel paar oma lemmiksõna, aga missugusele inimesele meeldivad sõnad? Seega, kahjuks või õnneks, lõpeb järjekordne minu postitus ilma kokkuvõtte või filosoofilise mõtteterata.
Thursday, March 31, 2011
Taastervitusi III ehk keelelised tähelepanekud
What do people miss...
I cannot speak for others, therefore I will only speak for myself. Of course I could say that I miss my home, family and friends. All the typical things that have worn into our minds as automatic answers whenever we hear that question. Still, there is so much more, not even to miss but just to remember.
I miss driving on the bus and knowing exactly where I am or driving out of Tallinn and being surrounded by trees the whole way, I miss the nature and the greenness of the trip. I miss waking up in the morning and feeling at home, the feeling of being in my comfort zone. I miss my room, my positive colors, surroundings, my own space.
I definitely miss the free-will I have back in Estonia, to come and go when I want, not having to report back to anyone. It's completely normal to do so, to have some rules in your home, but not in my apartment, my dear 144. Even after 3 months it's still hard for me to be home at a precise time or to text if I'm late. It sucks to feel bad about something that feels so natural to me in Estonia.
Another thing that I come close to every single day is school - I miss it. I miss really learning and participating in all the subjects. The feeling of getting new and interesting information every day, even though it's so nice to take a break and slack for a while, in the end I just started feeling empty, I wanted to study. Still do. Another thing about school is the behavior of people. I miss the jokes, the sarcasm, the child-like actions, the hyper-activeness. I miss it all. Here people are more calm, they just sit and talk, take a smoke, eat. In Estonia it's like a jungle. People are wild and they really do all they can to get the most out of those small breaks. I miss it so much.
Of course there is so much more, I miss the language, people passing me by and me understanding what they're actually saying or turning on the TV and catching a familiar show with Estonian subtitles and so on. Most of all though, I miss myself. I'm not the same here. It's hard to be myself considering my personality. I do that as much as possible, but people here aren't exactly used to weird, hyper active people, who talk way to much. I do my best though to show myself as much as possible and keep it at a normal level, but it's definitely hard to be sedate all the time.
Even though after saying how much positive things there are here. Sometimes I just drive the bus and remember small streets of Tallinn, places I've been to in the summer, certain lessons and so on. Estonia is in my heart.
I cannot speak for others, therefore I will only speak for myself. Of course I could say that I miss my home, family and friends. All the typical things that have worn into our minds as automatic answers whenever we hear that question. Still, there is so much more, not even to miss but just to remember.
I miss driving on the bus and knowing exactly where I am or driving out of Tallinn and being surrounded by trees the whole way, I miss the nature and the greenness of the trip. I miss waking up in the morning and feeling at home, the feeling of being in my comfort zone. I miss my room, my positive colors, surroundings, my own space.
I definitely miss the free-will I have back in Estonia, to come and go when I want, not having to report back to anyone. It's completely normal to do so, to have some rules in your home, but not in my apartment, my dear 144. Even after 3 months it's still hard for me to be home at a precise time or to text if I'm late. It sucks to feel bad about something that feels so natural to me in Estonia.
Another thing that I come close to every single day is school - I miss it. I miss really learning and participating in all the subjects. The feeling of getting new and interesting information every day, even though it's so nice to take a break and slack for a while, in the end I just started feeling empty, I wanted to study. Still do. Another thing about school is the behavior of people. I miss the jokes, the sarcasm, the child-like actions, the hyper-activeness. I miss it all. Here people are more calm, they just sit and talk, take a smoke, eat. In Estonia it's like a jungle. People are wild and they really do all they can to get the most out of those small breaks. I miss it so much.
Of course there is so much more, I miss the language, people passing me by and me understanding what they're actually saying or turning on the TV and catching a familiar show with Estonian subtitles and so on. Most of all though, I miss myself. I'm not the same here. It's hard to be myself considering my personality. I do that as much as possible, but people here aren't exactly used to weird, hyper active people, who talk way to much. I do my best though to show myself as much as possible and keep it at a normal level, but it's definitely hard to be sedate all the time.
Even though after saying how much positive things there are here. Sometimes I just drive the bus and remember small streets of Tallinn, places I've been to in the summer, certain lessons and so on. Estonia is in my heart.
...
Nüüd on minu kord omalt poolt midagi lisada. Enamus ideid ja mõtteid ei ole siin tekkinud vaid on olnud peas juba ammu enne Taanit, hetkel on hea võimalus ja koht neid teistega jagada.
Ei ole olemas ideaalselt koolisüsteemi, mis meeldiks kõigile, aga on olemas palju erinevaid lahendusi, et panna õpilane end koolis hästi tundma ja tahtma seal käia. Eesti koolisüsteem ei pea muutuma selliseks nagu on siin ja ma ei usu, et see lähekski kunagi nii, aga miks me ei võiks luua lähitulevikus midagi uut ja omamoodi, mis oleks sobilik just meie riigile.
Üks suur erinevus meie kahe riigi gümnaasiumi vahel on see, et siin inimesed teavad, miks nad on gümnaasiumisse tulnud ja mida nad seal reaalselt tegema peavad (samas ma usun, et ka osades Eesti koolides on see suhtumine vägagi olemas). Ma ei ole näinud siin ühetgi endast välja minevat õpetajat ja neil ei ole ka selleks põhjust, sest õpilased kuulavad, mida on kellelgi öelda ja vale vastus ei saa hukka mõistu osaliseks, ei õpilaste ega õpetaja poolt. Olen ainult paar korda näinud kuidas nad naervad üksteise üle, sest keegi suutis tõsiselt arulageda vastusega välja tulla. Samuti ei toimu massilist puudumist, või üldse on seda vähem, sest kool on koht kuhu sa võid rõõmuga tulla(ja kui sa puudud palju, siis käid nn direktsioonis ja välja kukub ka vist suhteliselt kergelt). Kindlasti on mõlemi riigi gümnaasiumis raske ja peab õppima, mis on igati normaalne.
Kahe riigi eksamisüsteem on väga erinev ning suurte ülesannete kirjutamisel ei toimu reaalselt copy paste, range kontrolli tõttu( kõik tööd lastakse mingist programmist läbi, et veenuda õpilase töö puhtuses nn) - nii, et selles suhtes on meil vedanud ja praegune eksami süsteem meeldib mulle ka rohkem, kui siinne või see, mis tuleb uue õppekavaga. Minu arust ei saa muuta matemaatika riigieksamit kohustuslikuks, sest kahjuks kõik ei mõista reaalained või mõne jaoks on matemaatika müstika. Nüüd, kus see on kohustuslik tulevastele gümnasistidele, tuleks tunnid muuta huvitavamaks ja teha selgeks, milleks midagi vaja on reaalses elus. Inimene, kes ei saa kohe asjadest aru ei ole rumal või saamatu. Tema peale ei tohi näpuga näidata või selja taga sosistada, kui loll või saamatu ta on. Kindlasti on tal muud tugevad küljed, osasi tuleb vaid suunata veidi.
Gümnaasiumis peaks olema rohkem valikuid ja asjade vahel seosete leidmist. Minule isklikult meeldiks, kui sa saad teha oma valiku 10 kl alguses, mida sa reaalselt õpid, sest sa juba tunned oma tugevamaid külgi, et neid edasi arendada ja mingid ained võiksid olla kõigile kohustuslikud, muu aga saaksid valida. Ja õpilased, kes ei tea, mida nad tulevikult tahavad õpiksid tavalises klassis, kus saavad teistega võrdses mahus erinevaid põhiaineid( tavaline klass nagu meil hetkel). See ei sega kellegi valikuid ülikooli sisseastumiseks, aga see looks osadele kindlasti eeliseid, kui ta on õppinud religiooni või ajalugu ning soovib neid edasi õppida ülikoolis, see annab lihtsalt tugevama põhja ning gümnaasiumis on ka huvitavam. Kindlasti aitaks õppekvaliteedi paranemisele kaasa ka suured gümnaasiumid eraldi põhikoolist, sest seal oleks rohkem õpilasi ja suuremad valikuvõimalused ning kahjuks ei ole kõigi õpilaste koht gümnaasiumis.( Eestis on kutsekool nagu häbiasi, mujal maailmas aga mitte. )
Ma ei ole 100% kursis uue õppekavaga, et seda kõvasti kommenteerida, kas see on parem või mitte, aga selle tulemused on hiljem näha, kui see on juba rakendunud.
Nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid vaateid ning meie väärtushinnangud muutuvad koos meiega. Taasiseseisvumisest on möödunud ainult 19 aastat ja selle ajaga on tehtud palju ära, mille üle me peaksime uhked olema ( vaadake kasvõi meie e-valimisi) küll ka kunagi muutub haridusüsteem, on vaja aega, kannatust ja õigeid otsuseid
Wednesday, March 30, 2011
Taastervitusi Mariliisilt ehk ma täpsustan
Julgen tunnistada, et mina olen rohkem arvutist sõltuvuses kui mu klassikaaslased. Ilmselt tundub mitmetele õpetajatele hirmuäratav hakata Eesti koolides vihikute ja töövihikute asemel arvuteid kasutama. Eelkõige kardetakse, et siis ju ei tehtagi muud, kui istutakse Facebookis, vaadatakse filme ja mida iganes. Võin teile ausalt öelda, et iga minuti järel Facebooki esilehte refresh’ides muutub see üsna igavaks ja üha enam tundub mõistlikum hoopis tunnile keskenduda.
Õpilasi motiveeritakse neid julgustades, neile nõu andes ja juhendades. Õppimine ja õpikeskkond (mis mängib väga suurt rolli) tehakse siin õpilastele võimalikult meeldivaks, seda just eriti õpisuundade laia valiku näol. Klassid on siin jaotatud üsnagi spetsiifiliselt, ma usun, et siin on selle valikuga üpris raske ämbrisse astuda ja kui nii juhtubki, siis kõikide gümnaasiumi esimese astme õpilaste päralt on pärast esimest poolaastat päev, mil nad saavad klassi vahetada ja oma lõpliku otsuse langetada.
Nii kahju kui see ka poleks, on mulle selgeks saanud, et meil, Eestis, “motiveeritakse” õpilasi pigem manipulatsiooniga. Üldine arvamus paistab olevat, et heaga ei saa ikka kuidagi ja ega need väiksed inimloomad ju muidu õppida ei viitsi, kui neid ei sunnita. Tundub, nagu käiks õpilaste ja õpetajate vahel lõputu sõda - nt erinevad karistusstrateegiad, kuidas hilinejad õigeks ajaks kooli saada jne. Olen sageli mõelnud kas on mõistlik anda hilinejale lisatööd nagu meil nüüd koolis kombeks? Ta jääb niigi maha tunniteemast ja pannes sellisele õpilasele peale topelttöö muutub olukord veelgi raskemaks. Mulle tundub, et selline süsteem ei aita kedagi, ei õpilast ega õpetajat, tekitab pigem viha ja ängi, mitte kohusetunnet. Olen Taanis olles imestanud, kuidas siinsed õpilased, väikeste eranditega muidugi, käivad koolis suhteliselt hea meelega. Jah, õpilased tõesti teavad milleks nad gümnaasiumisse tulnud on. Küll aga ma ei ole täheldanud Taneli poolt mainitud üüratut taseme vahet põhikooli viimase klassi ja gümnaasiumi vahel. Peale põhikooli on võimalik võtta lisaks veel üks aasta, mis on nö gümnaasiumi ettevalmistuseks. Ning mis puudutab suuri kirjalikke ülesandeid, siis antakse selleks õpilastele piisavalt aega ja nädalavahetus ei ole sinna sisse arvestatud. Õpilastele antakse teatud arv vabu päevi (näiteks 2) ja kindel kellaaeg, mil nad peavad oma tööd üle andma. Suuremaid kontrolltöid tehakse siin väga harva. Kergem on ka kodutöödega sammu pidada, kui iga päev on vaid 2-3-4 erinevat tundi. Eestis peab õpilane igal koolipäeval tegema koduseid töid ja olema valmis vastama kuues-seitsmes õppeaines ning lisaks õpitakse ka nädalavahetustel. Nüüd kus ma seda kirjutan, saangi aru, miks meie õpilaste jaoks on kool pigem stressiallikas ja paneb mõtlema, kuidas meie, hoolimata peaaegu sõjaväelisest korrast ja pingelisest tööst, ei ole targemad kui taanlased ja vahel on tunne, et mitmeski aines on nad meist ees.
Õpilaste ja õpetajate vahel on küll vabam õhkkond, kuid õpilased ei käitu sellegipoolest üleolevalt ega ei kasuta olukorda ära. Ka õpetajad on pigem sõbrad ja nõuandjad, kui lihtsalt inimesed, kelle käes on võim, mida nad kasutada ei pelga. Spetsiaalseid pause suitsetajatele pole ma näinud, küll aga on lubatud klassis vajaduse korral ringi liikuda või väljas käia. Vahepeal tehakse 2 minutiline paus, kuid ka see oleneb õpetajast.
Koolipidude kohta võin öelda, et see on okei müüa alkoholi, kui pidulised on kõik vastavas eas. Õpetajad ei ole ainult alkoholimüüjad, vaid ka peo järelvaatajad. Lisaks on valves veel turvamehed ja pealegi serveeritakse “koolibaaris” ainult õlut ja siidrit. Kindlaks on määratud ka peo algus- ja lõpuaeg, nii et päris varaste hommikutundideni koolipidu siiski ei kesta. Alkoholi temaatika on laiema arutelu teema ja seda ma siinkohal rohkem ei puudutaks
Ja lõpetuseks väike mõte:
Aga miks me ei võikski olla maailmaparandajad? Kui kõik võtavad alalhoidva hoiaku, siis ei saagi ju midagi muuta. Siin, Taanis, on ülimalt tähtis, et kõik ära kuulatakse (see on ju ka puhtalt teiste respekteerimise nimel). Kõigi arvamus loeb ja sellega arvestatakse ühiselt.
Õpilasi motiveeritakse neid julgustades, neile nõu andes ja juhendades. Õppimine ja õpikeskkond (mis mängib väga suurt rolli) tehakse siin õpilastele võimalikult meeldivaks, seda just eriti õpisuundade laia valiku näol. Klassid on siin jaotatud üsnagi spetsiifiliselt, ma usun, et siin on selle valikuga üpris raske ämbrisse astuda ja kui nii juhtubki, siis kõikide gümnaasiumi esimese astme õpilaste päralt on pärast esimest poolaastat päev, mil nad saavad klassi vahetada ja oma lõpliku otsuse langetada.
Nii kahju kui see ka poleks, on mulle selgeks saanud, et meil, Eestis, “motiveeritakse” õpilasi pigem manipulatsiooniga. Üldine arvamus paistab olevat, et heaga ei saa ikka kuidagi ja ega need väiksed inimloomad ju muidu õppida ei viitsi, kui neid ei sunnita. Tundub, nagu käiks õpilaste ja õpetajate vahel lõputu sõda - nt erinevad karistusstrateegiad, kuidas hilinejad õigeks ajaks kooli saada jne. Olen sageli mõelnud kas on mõistlik anda hilinejale lisatööd nagu meil nüüd koolis kombeks? Ta jääb niigi maha tunniteemast ja pannes sellisele õpilasele peale topelttöö muutub olukord veelgi raskemaks. Mulle tundub, et selline süsteem ei aita kedagi, ei õpilast ega õpetajat, tekitab pigem viha ja ängi, mitte kohusetunnet. Olen Taanis olles imestanud, kuidas siinsed õpilased, väikeste eranditega muidugi, käivad koolis suhteliselt hea meelega. Jah, õpilased tõesti teavad milleks nad gümnaasiumisse tulnud on. Küll aga ma ei ole täheldanud Taneli poolt mainitud üüratut taseme vahet põhikooli viimase klassi ja gümnaasiumi vahel. Peale põhikooli on võimalik võtta lisaks veel üks aasta, mis on nö gümnaasiumi ettevalmistuseks. Ning mis puudutab suuri kirjalikke ülesandeid, siis antakse selleks õpilastele piisavalt aega ja nädalavahetus ei ole sinna sisse arvestatud. Õpilastele antakse teatud arv vabu päevi (näiteks 2) ja kindel kellaaeg, mil nad peavad oma tööd üle andma. Suuremaid kontrolltöid tehakse siin väga harva. Kergem on ka kodutöödega sammu pidada, kui iga päev on vaid 2-3-4 erinevat tundi. Eestis peab õpilane igal koolipäeval tegema koduseid töid ja olema valmis vastama kuues-seitsmes õppeaines ning lisaks õpitakse ka nädalavahetustel. Nüüd kus ma seda kirjutan, saangi aru, miks meie õpilaste jaoks on kool pigem stressiallikas ja paneb mõtlema, kuidas meie, hoolimata peaaegu sõjaväelisest korrast ja pingelisest tööst, ei ole targemad kui taanlased ja vahel on tunne, et mitmeski aines on nad meist ees.
Õpilaste ja õpetajate vahel on küll vabam õhkkond, kuid õpilased ei käitu sellegipoolest üleolevalt ega ei kasuta olukorda ära. Ka õpetajad on pigem sõbrad ja nõuandjad, kui lihtsalt inimesed, kelle käes on võim, mida nad kasutada ei pelga. Spetsiaalseid pause suitsetajatele pole ma näinud, küll aga on lubatud klassis vajaduse korral ringi liikuda või väljas käia. Vahepeal tehakse 2 minutiline paus, kuid ka see oleneb õpetajast.
Koolipidude kohta võin öelda, et see on okei müüa alkoholi, kui pidulised on kõik vastavas eas. Õpetajad ei ole ainult alkoholimüüjad, vaid ka peo järelvaatajad. Lisaks on valves veel turvamehed ja pealegi serveeritakse “koolibaaris” ainult õlut ja siidrit. Kindlaks on määratud ka peo algus- ja lõpuaeg, nii et päris varaste hommikutundideni koolipidu siiski ei kesta. Alkoholi temaatika on laiema arutelu teema ja seda ma siinkohal rohkem ei puudutaks
Ja lõpetuseks väike mõte:
Aga miks me ei võikski olla maailmaparandajad? Kui kõik võtavad alalhoidva hoiaku, siis ei saagi ju midagi muuta. Siin, Taanis, on ülimalt tähtis, et kõik ära kuulatakse (see on ju ka puhtalt teiste respekteerimise nimel). Kõigi arvamus loeb ja sellega arvestatakse ühiselt.
Monday, March 28, 2011
Taastervitusi II ehk ülereageerimine on halb
Sooviksin selles postituses natuke jagada oma vaatluste tulemusi. NB! Kui ma kiidan midagi Taani kohta, ei tähenda see, et Eestis oleks kõik halvasti. Samuti pole mul soovi millegi kallal näägutada. Järgnevad on vaid lihtsad vaatlused:
Terve riigi haridussüsteemi on võimatu hinnata ühe selle riigi õppeasutuse põhjal. Seega oli minul võimalus saada vaid lünklik pilt haridusest Taanis. Üks esimesi asju, mis mulle Risskov gümnaasiumis silma hakkas oli õpilaste peaaegu täielik sõltuvus nende isiklikest sülearvutitest. Kuulsin, et gümnaasiumisse ei saa ilma sülearvutita isegi sisse. Nende tehnoloogiaimedega tehakse koduseid ülesandeid, tunnis märkmeid jne. Kuigi enamustes põhikoolides kasutatakse veel "pliiatsit ja paberit", liigutakse ka seal rohkem nn tehnoloogilise õppemetoodika poole.
Selline õpilaste kirjatööst võõrutamine ei mõju nende õpiedukusele just kõige positiivsemalt. Kasutades pastakat ja vihikupaberit on õpilane oma tööga rohkem "ühenduses". Ta peab oma kätt mõistusega juhtima ning rohkem tunnis tähele panema, sest käsitsi kirjutamine pole ilmselgelt nii kiire ja mehhaaniline kui trükkimine.
Risskov gümnaasium ühes valdava enamuse teiste Taani keskkoolidega kasutab internetilehekülge www.lectio.dk. Vältimaks pikemat selgitust: Lectio't võib pidada "Taani eKooliks". Kuna tunniplaan muutub nädalati (ühes tundide toimumiskohtadega), on Lectio kasutamine õpilaste jaoks ülimalt tähtis. Ka kodused ülesanded lisatakse õpetajate poolt Lectio'sse. Nii palju kui mina olen aru saanud, peab õpilane kõik lõpetatud ülesanded Lectio'sse üles laadima. Kui õpilane seda teha ei suuda, muutuvad ülesande lahendamiseks ette nähtud tunnid puudumisteks (nimelt on Lectio's näidatud ka ülesannete kallal töötamiseks ette nähtud minimaalne aeg). Piisavate puudumiste korral on õpetajatel alust õpilane omavahelisele vestlusele kutsuda. Korduvate rikkumiste korral visatakse õpilane keskkoolist välja.
Enamasti käivad õpilased gümnaasiumis omaenda soovil, mistõttu ei puuduta tundidest liiga palju. Samas ei märgi mõned õpetajad puudujaid üles ning see annab õpilastele ehk "motivatsiooni" puududa. Õpilastel on enamasti antud ka küllaltki liikumisvabadust. Mõned õpetajad lasevad õpilastel keset tundi isegi suitsupausile minna. (Jääb mulje, et tegemist on ühiskonnaga, kus suitsetamise peale ei kortsutata niivõrd kulmu kui nt Eestis, kuigi tegemist on siiski tervisele ohtliku tegevusega. Olen näinud ka õpetajaid suitsetamas, mis pole muidugi teab mis ime, kuid on siiski minu jaoks võrdlemisi harjumatu.) Kuna tunnid kestavad 90 minutit, ei pahanda mitte ükski õpetaja, kui õpilane soovib külastada tualetti ehk kui loodus kutsub, ei sega inimlikud jõud sellele vahele.
Hinnetesüsteem on taanlastel üsna segane ja näeb välja umbes selline: -3; 00; 02; 4; 7; 10; 12 - kus 12 oleks Eestis 5+ ning 7 oleks 4 ja 02 oleks 3 (kuigi täpset võrdlust on raske teha). (Siiani olen saanud inglise keeles ühe 12. Olen märganud, et mu inglise keele õpetaja on üsna hajameelne. Nimelt pole meie klassile siiani tagastatud esseesid, mille me esitasime hilis-jaanuaris. Kuna see oli mu esimene 700-1000 - sõnaline essee, oleks ma meelsasti soovinud teada, mis hinde ma saanud oleks.)
Risskov gümnaasiumi tundides on õpetajate ja õpilaste vahelisele suhtlusele suurt rõhku pandud. Õpilased saavad isegi hindeid tunnis kaasa tegemise eest, kusjuures "kaasa tegemise" all loetakse ka küsimuste esitamist ning abi küsimist, mis iseenesest on hea idee kuna see julgustab õpilasi, kellel on õppimisega raskusi. Eestis olen tihti kogenud, et ma ei julge lihtsalt abi küsida, sest mind kuulab üle kahekümne kõrvapaari ning sama olen kuulnud ka teistelt õpilastelt. Tihti kardetakse endast lolli inimese muljet jätta ning muidugi pole meeldiv ka terava keelega õpetajatelt peapesu saada. Samas Taanis tähendab küsimine kaasa mõtlemist.
Õpilastel lastakse omavahel asju arutleda ning seda juba maast-madalast. Probleemide üle arutlemise kaudu saavad õpilased parema arusaamise käesolevast teemast. Lisaks lastakse õpilastel ka mitmetes tundides katseid läbi teha ja näiteks teemakohaseid loenguid külastada jne. Seeläbi saavad õpilased lisaks teoreetilistele teadmistele ka praktilisi teadmisi. Need teadmised pole jäigad ega lõppude-lõpuks kasutud, vaid paindlikud ja tulevikus rakendatavad.
***
Ma ei tea veel, kas on olemas asju mida mina, Eesti keskkooliõpilane, tean ning Taani keskkooliõpilased veel ei tea. Õppekavad on meil loomulikult teistsugused, kuid siiski tundub, et Taanis ollakse siiski meist märgatavalt ees. Samas ei tundnud üks gümnaasiumi esimese klassi õpilane ära ristkorrutise valemit ning selline sümbol (märgitud rohelisega),
4x=8 I : 4
x=2
oli tema jaoks samuti tundmatu. Seetõttu on mul alust arvata, et ka matemaatika "kirjaviis" on siin teistsugune.
Veel üks näide, et ma pole siin niisama puhkusel olnud:
y= 2x+(x^4)+(5x^3)
differentseerin ehk leian muutumise kiiruse/määra:
y'=2+(4x^3)+(15x^2).
Kindlasti vajan ma natuke matemaatika õpetaja käest abi selgitamisel, mida ma praegu tegelikult tegin, kuid siiski olen ma siin midagigi õppinud (rääkimata keeleoskuste arendamisest).
***
Samas pole õppetöö Taanis kõige ideaalsemalt organiseeritud. Tihti on raskustase põhikooli viimase klassi ja gümnaasiumi esimese klassi vahel üle mõistuse suur. Õpilastelt hakatakse nõudma mitmekümneleheküljelisi uurimustöid ja muud sarnast. Pole sujuvat üleminekut põhikooli teadmistelt kõrgemate teadmisteni. (See kõik on muidugi minu arvamus.) Peaaegu iga nädal on õpilastelt nõutud üks väiksem essee või arutlus. Samas see oleneb ka sellest, millises klassis õpilane käib. Muidugi pole füüsikutelt/keemikutelt nõutud niivõrd palju loomingulist kirjatööd kui näiteks globaalse ühiskonna klassilt.
See toob mind järgmise teemani. Risskov gümnaasiumis on õpilastele antud valik mitme erineva klassi vahel. On olemas muusika klass, keemia/füüsika klass, matemaatika klass ja nii edasi. See ei tähenda, et mõni klass ei õpigi näiteks bioloogiat, vaid et kindlaid aineid õpitakse osaliselt. Selline valikusüsteem motiveerib õpilasi oma õppetööd tõsiselt võtma. Neid ei koormata "ebavajalike" ainetega ning nõnda on neil ka aega keskenduda muule. Kuna Kuristiku gümnaasiumi keskkooli osa pole eriti õpilasrohke, on arusaadav, et ka valikuvõimalused on väiksemad. Minul pole selle vastu midagi, sest isegi kui ma olen sunnitud õppima "kasutuid" aineid, saan ma sellest ju oma tulevase elu jaoks teadmisi, mida võib kunagi ikka vaja minna. Siiski oleks meeldivam, kui õpetajad saaksid oma koduste ülesannete jagamise koordineerida nõnda, et õpilastel oleks iga päev enam-vähem sama palju õppida. Mitte liiga vähe ega liiga palju, vaid sama portsjon peaaegu iga päev, et õpilaste vaimset stabiilsust säilitada. Võib-olla on see liiga ebamäärane idee.
Selle postituse lõpetuseks tahaksin ma rääkida natuke Taani alkoholikultuurist noorte hulgas ning seda seoses kooliga. Taanis on alkohoolsete jookide tarbimine lubatud juba 16-eluaastast, mistõttu enamus gümnaasiumiõpilasi on joomise jaoks "õiges eas". Koolipidudel, mis toimuvad aastas üpris tihti, on jooke serveerima pandud õpetajad. Klassides on vaid paar-kolm inimest, kes pole viinakuradiga lähemat tutvust sõlminud. Kuna gümnaasiumid saavad riigi käest toetust vastavalt õpilaste arvule, on enesestmõistetav, et tahetakse enda kooli õpilaste jaoks atraktiivsemaks teha ning miks mitte teha oma koolist tosinal korral aastas üks suur peoruum, eemaldades sellelt tegelikult õiguse olla tõeline õppeasutus.
Kas pole siis olemas paremaid viise tugevdada õpilaste vahelisi sotsiaalseid sidemeid, kui nende täis jootmine?
Terve riigi haridussüsteemi on võimatu hinnata ühe selle riigi õppeasutuse põhjal. Seega oli minul võimalus saada vaid lünklik pilt haridusest Taanis. Üks esimesi asju, mis mulle Risskov gümnaasiumis silma hakkas oli õpilaste peaaegu täielik sõltuvus nende isiklikest sülearvutitest. Kuulsin, et gümnaasiumisse ei saa ilma sülearvutita isegi sisse. Nende tehnoloogiaimedega tehakse koduseid ülesandeid, tunnis märkmeid jne. Kuigi enamustes põhikoolides kasutatakse veel "pliiatsit ja paberit", liigutakse ka seal rohkem nn tehnoloogilise õppemetoodika poole.
Selline õpilaste kirjatööst võõrutamine ei mõju nende õpiedukusele just kõige positiivsemalt. Kasutades pastakat ja vihikupaberit on õpilane oma tööga rohkem "ühenduses". Ta peab oma kätt mõistusega juhtima ning rohkem tunnis tähele panema, sest käsitsi kirjutamine pole ilmselgelt nii kiire ja mehhaaniline kui trükkimine.
Risskov gümnaasium ühes valdava enamuse teiste Taani keskkoolidega kasutab internetilehekülge www.lectio.dk. Vältimaks pikemat selgitust: Lectio't võib pidada "Taani eKooliks". Kuna tunniplaan muutub nädalati (ühes tundide toimumiskohtadega), on Lectio kasutamine õpilaste jaoks ülimalt tähtis. Ka kodused ülesanded lisatakse õpetajate poolt Lectio'sse. Nii palju kui mina olen aru saanud, peab õpilane kõik lõpetatud ülesanded Lectio'sse üles laadima. Kui õpilane seda teha ei suuda, muutuvad ülesande lahendamiseks ette nähtud tunnid puudumisteks (nimelt on Lectio's näidatud ka ülesannete kallal töötamiseks ette nähtud minimaalne aeg). Piisavate puudumiste korral on õpetajatel alust õpilane omavahelisele vestlusele kutsuda. Korduvate rikkumiste korral visatakse õpilane keskkoolist välja.
Enamasti käivad õpilased gümnaasiumis omaenda soovil, mistõttu ei puuduta tundidest liiga palju. Samas ei märgi mõned õpetajad puudujaid üles ning see annab õpilastele ehk "motivatsiooni" puududa. Õpilastel on enamasti antud ka küllaltki liikumisvabadust. Mõned õpetajad lasevad õpilastel keset tundi isegi suitsupausile minna. (Jääb mulje, et tegemist on ühiskonnaga, kus suitsetamise peale ei kortsutata niivõrd kulmu kui nt Eestis, kuigi tegemist on siiski tervisele ohtliku tegevusega. Olen näinud ka õpetajaid suitsetamas, mis pole muidugi teab mis ime, kuid on siiski minu jaoks võrdlemisi harjumatu.) Kuna tunnid kestavad 90 minutit, ei pahanda mitte ükski õpetaja, kui õpilane soovib külastada tualetti ehk kui loodus kutsub, ei sega inimlikud jõud sellele vahele.
Hinnetesüsteem on taanlastel üsna segane ja näeb välja umbes selline: -3; 00; 02; 4; 7; 10; 12 - kus 12 oleks Eestis 5+ ning 7 oleks 4 ja 02 oleks 3 (kuigi täpset võrdlust on raske teha). (Siiani olen saanud inglise keeles ühe 12. Olen märganud, et mu inglise keele õpetaja on üsna hajameelne. Nimelt pole meie klassile siiani tagastatud esseesid, mille me esitasime hilis-jaanuaris. Kuna see oli mu esimene 700-1000 - sõnaline essee, oleks ma meelsasti soovinud teada, mis hinde ma saanud oleks.)
Risskov gümnaasiumi tundides on õpetajate ja õpilaste vahelisele suhtlusele suurt rõhku pandud. Õpilased saavad isegi hindeid tunnis kaasa tegemise eest, kusjuures "kaasa tegemise" all loetakse ka küsimuste esitamist ning abi küsimist, mis iseenesest on hea idee kuna see julgustab õpilasi, kellel on õppimisega raskusi. Eestis olen tihti kogenud, et ma ei julge lihtsalt abi küsida, sest mind kuulab üle kahekümne kõrvapaari ning sama olen kuulnud ka teistelt õpilastelt. Tihti kardetakse endast lolli inimese muljet jätta ning muidugi pole meeldiv ka terava keelega õpetajatelt peapesu saada. Samas Taanis tähendab küsimine kaasa mõtlemist.
Õpilastel lastakse omavahel asju arutleda ning seda juba maast-madalast. Probleemide üle arutlemise kaudu saavad õpilased parema arusaamise käesolevast teemast. Lisaks lastakse õpilastel ka mitmetes tundides katseid läbi teha ja näiteks teemakohaseid loenguid külastada jne. Seeläbi saavad õpilased lisaks teoreetilistele teadmistele ka praktilisi teadmisi. Need teadmised pole jäigad ega lõppude-lõpuks kasutud, vaid paindlikud ja tulevikus rakendatavad.
***
Ma ei tea veel, kas on olemas asju mida mina, Eesti keskkooliõpilane, tean ning Taani keskkooliõpilased veel ei tea. Õppekavad on meil loomulikult teistsugused, kuid siiski tundub, et Taanis ollakse siiski meist märgatavalt ees. Samas ei tundnud üks gümnaasiumi esimese klassi õpilane ära ristkorrutise valemit ning selline sümbol (märgitud rohelisega),
4x=8 I : 4
x=2
oli tema jaoks samuti tundmatu. Seetõttu on mul alust arvata, et ka matemaatika "kirjaviis" on siin teistsugune.
Veel üks näide, et ma pole siin niisama puhkusel olnud:
y= 2x+(x^4)+(5x^3)
differentseerin ehk leian muutumise kiiruse/määra:
y'=2+(4x^3)+(15x^2).
Kindlasti vajan ma natuke matemaatika õpetaja käest abi selgitamisel, mida ma praegu tegelikult tegin, kuid siiski olen ma siin midagigi õppinud (rääkimata keeleoskuste arendamisest).
***
Samas pole õppetöö Taanis kõige ideaalsemalt organiseeritud. Tihti on raskustase põhikooli viimase klassi ja gümnaasiumi esimese klassi vahel üle mõistuse suur. Õpilastelt hakatakse nõudma mitmekümneleheküljelisi uurimustöid ja muud sarnast. Pole sujuvat üleminekut põhikooli teadmistelt kõrgemate teadmisteni. (See kõik on muidugi minu arvamus.) Peaaegu iga nädal on õpilastelt nõutud üks väiksem essee või arutlus. Samas see oleneb ka sellest, millises klassis õpilane käib. Muidugi pole füüsikutelt/keemikutelt nõutud niivõrd palju loomingulist kirjatööd kui näiteks globaalse ühiskonna klassilt.
See toob mind järgmise teemani. Risskov gümnaasiumis on õpilastele antud valik mitme erineva klassi vahel. On olemas muusika klass, keemia/füüsika klass, matemaatika klass ja nii edasi. See ei tähenda, et mõni klass ei õpigi näiteks bioloogiat, vaid et kindlaid aineid õpitakse osaliselt. Selline valikusüsteem motiveerib õpilasi oma õppetööd tõsiselt võtma. Neid ei koormata "ebavajalike" ainetega ning nõnda on neil ka aega keskenduda muule. Kuna Kuristiku gümnaasiumi keskkooli osa pole eriti õpilasrohke, on arusaadav, et ka valikuvõimalused on väiksemad. Minul pole selle vastu midagi, sest isegi kui ma olen sunnitud õppima "kasutuid" aineid, saan ma sellest ju oma tulevase elu jaoks teadmisi, mida võib kunagi ikka vaja minna. Siiski oleks meeldivam, kui õpetajad saaksid oma koduste ülesannete jagamise koordineerida nõnda, et õpilastel oleks iga päev enam-vähem sama palju õppida. Mitte liiga vähe ega liiga palju, vaid sama portsjon peaaegu iga päev, et õpilaste vaimset stabiilsust säilitada. Võib-olla on see liiga ebamäärane idee.
Selle postituse lõpetuseks tahaksin ma rääkida natuke Taani alkoholikultuurist noorte hulgas ning seda seoses kooliga. Taanis on alkohoolsete jookide tarbimine lubatud juba 16-eluaastast, mistõttu enamus gümnaasiumiõpilasi on joomise jaoks "õiges eas". Koolipidudel, mis toimuvad aastas üpris tihti, on jooke serveerima pandud õpetajad. Klassides on vaid paar-kolm inimest, kes pole viinakuradiga lähemat tutvust sõlminud. Kuna gümnaasiumid saavad riigi käest toetust vastavalt õpilaste arvule, on enesestmõistetav, et tahetakse enda kooli õpilaste jaoks atraktiivsemaks teha ning miks mitte teha oma koolist tosinal korral aastas üks suur peoruum, eemaldades sellelt tegelikult õiguse olla tõeline õppeasutus.
Kas pole siis olemas paremaid viise tugevdada õpilaste vahelisi sotsiaalseid sidemeid, kui nende täis jootmine?
Taastervitusi I ehk seosetu lora
Sooviksin paar asja selgeks teha. Vabandan, et mu eesti keel nii roostes on. Järgnev kirjatöö pole mõeldud rünnakuna kellegi või millegi vastu. Kui miski siin kõlab natuke kibestununa või küünilisena, siis seda ta ei ole.
Selle blogi mõte oli ja on jäädvustada viie vahetusõpilase kogemusi välismaal. Igaüks meist võib ise otsustada millest ta oma postitustes kirjutab. Nõnda saab lugeja võimaluse näha viit erinevat vaatepunkti. Seda vaid siis kui eelmainitud vahetusõpilased kirjutavad oma postitusi nii isikupäraselt ja detailiderohkelt kui vähegi võimalik (seejuures pole neilt vähimal määral nõutud patriootilisi tundmusi). Seega paneme me (kuigi mina ei räägi meie kõigi viie eest) kirja seda, mis tundub meie jaoks vajalik või vähemalt huvitav, olenemata sellest, mida teised võivad arvata. Me vaatleme enda uut ümbrust ja kirjutame oma muljetest ning muljetel on komme tihti muutuda. Siit ka minu tänase postituse esimene mõte: "Esmamuljed on petlikud."
Oma eelnevates (ingliskeelsetes) postitustes võisin ma näidata Eestit üpris mustas valguses (esmamulje) ning nähtavasti see ärritas mõningaid indiviide. Kultuurišoki esimene etapp on teatavasti eufooria, mil kõik tundub uus, huvitav ja palju parem kui way back home. Selles etapis võib inimene märgata vigu oma koduriigi ülesehituses, miljöös, inimestes ja muus.
Kui eufooria etapp lõppeb, langeb inimese tuju märkimisväärselt. Ta hakkab märkama vigu oma uue, ajutise koduriigi ülesehituses, miljöös ja muus. Pärast seda initsiaalset šokki normaliseerub inimese tuju ning ta harjub oma uue keskkonnaga.
Mina mõistan seda nii: kõigepäelt näeb inimene oma kodumaa vigu ning on pime kõigele muule, seejärel näeb inimene välisriigi vigu ning teades, et ka tema enda koduriik pole täiuslik, lepib ta nende mõlemaga. Seega on mõlemad riigid "vigased". Täiuslikku riiki ega elukeskkonda ei eksisteeri.
Eelnevast peaks juba selge olema, miks ma olen näidanud nii Eestit kui ka Taanit halvas valguses. Mitte keegi pole minult nõudnud Eesti kultuurisaavutuste, tehnoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike innovatsioonide ning muu propageerimist siinses blogis ning kui minult seda ei nõuta, siis ma ei näe ka vajadust seda teha.
Ma ei ole patrioot, kuid see ei tähenda, et ma vihkan oma riiki. Muidugi võib mind rünnata järgnevate väidetega: "Kui poleks seda riiki, poleks ka sind."; "Mõtle kui palju inimesed pidid kannatama, et sinu elu nii mugav oleks."; "Inimesed on surnud sinu vabaduse eest." ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Kuidas ma peaksin õigupoolest vastama? "Okei." - ainus adekvaatne vastus.
Ma olen siin, et kirjutada oma kogemustest ja muljetest ning kui ma kritiseerin midagi seoses oma koduriigi või riigiga kuhu ma sattunud olen, siis seda mitte seetõttu, et ma näen ennast maailmaparandajana, vaid seetõttu, et minult on nõutud oma arvamuste avaldamist.
Ma ei kavatse mitte midagi oma riigis parandada - ma oskan ratsionaalselt mõtelda ning ma tean, et lihtsurelik nagu mina ei suuda eales midagi muuta.
Eesti on minu kodumaa, ta pole küll täiuslik, kuid ta on siiski koht, kus mu juured asuvad ning ma ei suudaks eales seda kohta vihata. Siiski ei ole ju mul keelatud natuke oma koduriigi seisundit kommenteerida. Ma olen selle riigi kodanik, kuid ma keeldun vait olemast nagu kariloom, kes ootab päeva mil ta kellegi õhtusöögilauale jõuab.
Kuigi ma olen Eesti Vabariigi kodanik, ei tähenda see, et ma olen kohustatud seda riiki taevani kiitma. Mulle meeldib see riik, kuid mitte liiga palju.
Lisaks sellele on mõnedele jäänud mulje, et me oleme siin puhkusreisil. Tehkem nüüd selgeks, et see siin pole mingisugune puhkus. Me oleme võõras riigis, võõras süsteemis, võõras peres, võõras koolis ning meilt on nõutud totaalset kohanemist selle keskkonnaga. Muidugi on see kõik meie jaoks huvitav, uus ning lõbus, kuid see on siiski elukool. Ma ei väida, et me elame siin nagu töölaagris, kuid samas pole elu vahetusõpilasena ka puhas meelakkumine. Lõppude lõpuks peame me ju kõik paaniliselt järgi õppima hakkama kui tagasi Eestisse jõuame.
Meile on antud suurepärane võimalus avardada oma maailmavaadet. Enesestmõistetavalt võib inimene oma maailmavaadet avardada läbi Discovery Channel'i ees persetamise, kuid kõige parem õpetaja on siiski kogemus. Kolm kuud pole mitte mingil juhul piisavalt pikk aeg selleks, et saada bikultuuraalseks, kuid vähemalt on võimalus, et selle aja sees tekib inimeses mingi bikulturaalsuse alge. Seda olen mina isiklikult juba kogenud. Ma olen avastanud, et maailm ei koosne Eestist ja tundmatust arvust "teistest". Maailm pole tegelikult hiiglaslik tüünne liivakast. Inimesed on inimesed olenemata nende taustast ja geograafilisest asukohast. Erinevad on ehk nende väljanägemine ja tõekspidamised, kuid mitte fakt, et nad on inimloomad.
Kui ma saabun tagasi Eestisse, on arvatavasti mingi osa minust kõvasti muutunud, kuid ma olen siiski sama inimene. Ei maksa oodata, et ma naasen rumala sinisilmse maailmaparandajast "pseudopõhjamaamehena".
Lisaks paar lihtsat mõtet video kohta, mille me hiljuti valmistasime:
1) Seda tuleb võtta naljana
2) See oli mõeldud auditooriumitäiele teismelistele
3) See parodeeris nii Eestit kui Taanit
4) Selle valmistamiseks anti meile vaid 2 nädalat
5) Asjad ei ole ei Eestis ega Taanis niisugused nagu videos näidati (mõte nr 3)
6) See ei tohtinud olla pikem kui 7 minutit
Kui kellelgi on kasvõi udune ettekujutus, et umbes 600 teismelist huvitaks dokumentaalfilm vanuritest Eesti rahvariietes, siis ma arvan, et see inimene vajab abi.
*** jätkub subjektiivse hinnanguga Taani ja Eesti haridussüsteemist ning elust ***
PS. Kindlasti on keegi, kes mõtleb, et ma pean ennast üüratult targaks. Ei, see pole nii. Ma tean oma inimlikke piire ning ma tean, et ma pole sugugi tark. Ma pole teist targem ning ma pole nendest targem. Mu ainus soov on lihtsalt paar asja selgeks teha.
Selle blogi mõte oli ja on jäädvustada viie vahetusõpilase kogemusi välismaal. Igaüks meist võib ise otsustada millest ta oma postitustes kirjutab. Nõnda saab lugeja võimaluse näha viit erinevat vaatepunkti. Seda vaid siis kui eelmainitud vahetusõpilased kirjutavad oma postitusi nii isikupäraselt ja detailiderohkelt kui vähegi võimalik (seejuures pole neilt vähimal määral nõutud patriootilisi tundmusi). Seega paneme me (kuigi mina ei räägi meie kõigi viie eest) kirja seda, mis tundub meie jaoks vajalik või vähemalt huvitav, olenemata sellest, mida teised võivad arvata. Me vaatleme enda uut ümbrust ja kirjutame oma muljetest ning muljetel on komme tihti muutuda. Siit ka minu tänase postituse esimene mõte: "Esmamuljed on petlikud."
Oma eelnevates (ingliskeelsetes) postitustes võisin ma näidata Eestit üpris mustas valguses (esmamulje) ning nähtavasti see ärritas mõningaid indiviide. Kultuurišoki esimene etapp on teatavasti eufooria, mil kõik tundub uus, huvitav ja palju parem kui way back home. Selles etapis võib inimene märgata vigu oma koduriigi ülesehituses, miljöös, inimestes ja muus.
Kui eufooria etapp lõppeb, langeb inimese tuju märkimisväärselt. Ta hakkab märkama vigu oma uue, ajutise koduriigi ülesehituses, miljöös ja muus. Pärast seda initsiaalset šokki normaliseerub inimese tuju ning ta harjub oma uue keskkonnaga.
Mina mõistan seda nii: kõigepäelt näeb inimene oma kodumaa vigu ning on pime kõigele muule, seejärel näeb inimene välisriigi vigu ning teades, et ka tema enda koduriik pole täiuslik, lepib ta nende mõlemaga. Seega on mõlemad riigid "vigased". Täiuslikku riiki ega elukeskkonda ei eksisteeri.
Eelnevast peaks juba selge olema, miks ma olen näidanud nii Eestit kui ka Taanit halvas valguses. Mitte keegi pole minult nõudnud Eesti kultuurisaavutuste, tehnoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike innovatsioonide ning muu propageerimist siinses blogis ning kui minult seda ei nõuta, siis ma ei näe ka vajadust seda teha.
Ma ei ole patrioot, kuid see ei tähenda, et ma vihkan oma riiki. Muidugi võib mind rünnata järgnevate väidetega: "Kui poleks seda riiki, poleks ka sind."; "Mõtle kui palju inimesed pidid kannatama, et sinu elu nii mugav oleks."; "Inimesed on surnud sinu vabaduse eest." ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Kuidas ma peaksin õigupoolest vastama? "Okei." - ainus adekvaatne vastus.
Ma olen siin, et kirjutada oma kogemustest ja muljetest ning kui ma kritiseerin midagi seoses oma koduriigi või riigiga kuhu ma sattunud olen, siis seda mitte seetõttu, et ma näen ennast maailmaparandajana, vaid seetõttu, et minult on nõutud oma arvamuste avaldamist.
Ma ei kavatse mitte midagi oma riigis parandada - ma oskan ratsionaalselt mõtelda ning ma tean, et lihtsurelik nagu mina ei suuda eales midagi muuta.
Eesti on minu kodumaa, ta pole küll täiuslik, kuid ta on siiski koht, kus mu juured asuvad ning ma ei suudaks eales seda kohta vihata. Siiski ei ole ju mul keelatud natuke oma koduriigi seisundit kommenteerida. Ma olen selle riigi kodanik, kuid ma keeldun vait olemast nagu kariloom, kes ootab päeva mil ta kellegi õhtusöögilauale jõuab.
Kuigi ma olen Eesti Vabariigi kodanik, ei tähenda see, et ma olen kohustatud seda riiki taevani kiitma. Mulle meeldib see riik, kuid mitte liiga palju.
Lisaks sellele on mõnedele jäänud mulje, et me oleme siin puhkusreisil. Tehkem nüüd selgeks, et see siin pole mingisugune puhkus. Me oleme võõras riigis, võõras süsteemis, võõras peres, võõras koolis ning meilt on nõutud totaalset kohanemist selle keskkonnaga. Muidugi on see kõik meie jaoks huvitav, uus ning lõbus, kuid see on siiski elukool. Ma ei väida, et me elame siin nagu töölaagris, kuid samas pole elu vahetusõpilasena ka puhas meelakkumine. Lõppude lõpuks peame me ju kõik paaniliselt järgi õppima hakkama kui tagasi Eestisse jõuame.
Meile on antud suurepärane võimalus avardada oma maailmavaadet. Enesestmõistetavalt võib inimene oma maailmavaadet avardada läbi Discovery Channel'i ees persetamise, kuid kõige parem õpetaja on siiski kogemus. Kolm kuud pole mitte mingil juhul piisavalt pikk aeg selleks, et saada bikultuuraalseks, kuid vähemalt on võimalus, et selle aja sees tekib inimeses mingi bikulturaalsuse alge. Seda olen mina isiklikult juba kogenud. Ma olen avastanud, et maailm ei koosne Eestist ja tundmatust arvust "teistest". Maailm pole tegelikult hiiglaslik tüünne liivakast. Inimesed on inimesed olenemata nende taustast ja geograafilisest asukohast. Erinevad on ehk nende väljanägemine ja tõekspidamised, kuid mitte fakt, et nad on inimloomad.
Kui ma saabun tagasi Eestisse, on arvatavasti mingi osa minust kõvasti muutunud, kuid ma olen siiski sama inimene. Ei maksa oodata, et ma naasen rumala sinisilmse maailmaparandajast "pseudopõhjamaamehena".
Lisaks paar lihtsat mõtet video kohta, mille me hiljuti valmistasime:
1) Seda tuleb võtta naljana
2) See oli mõeldud auditooriumitäiele teismelistele
3) See parodeeris nii Eestit kui Taanit
4) Selle valmistamiseks anti meile vaid 2 nädalat
5) Asjad ei ole ei Eestis ega Taanis niisugused nagu videos näidati (mõte nr 3)
6) See ei tohtinud olla pikem kui 7 minutit
Kui kellelgi on kasvõi udune ettekujutus, et umbes 600 teismelist huvitaks dokumentaalfilm vanuritest Eesti rahvariietes, siis ma arvan, et see inimene vajab abi.
*** jätkub subjektiivse hinnanguga Taani ja Eesti haridussüsteemist ning elust ***
PS. Kindlasti on keegi, kes mõtleb, et ma pean ennast üüratult targaks. Ei, see pole nii. Ma tean oma inimlikke piire ning ma tean, et ma pole sugugi tark. Ma pole teist targem ning ma pole nendest targem. Mu ainus soov on lihtsalt paar asja selgeks teha.
Thursday, March 24, 2011
Well well well...
I guess the most talked about subject here right now is the fact that SPRING IS HERE! Seriously, walking outside without my jacket with the warm breeze and hot sun shining on me is awesome! Today is a little bit colder, more windy, but still 11 degrees and I'm loving it.
Mentally preparing myself to go home. I will be sad, there is a lot here to miss, but I'm also feeling really happy. I feel like I have got everything out of this experience and I'm ready to go home and be with my loved ones.
Anyway, had to make a video to present tomorrow at the school assembly so here it is.
I guess the most talked about subject here right now is the fact that SPRING IS HERE! Seriously, walking outside without my jacket with the warm breeze and hot sun shining on me is awesome! Today is a little bit colder, more windy, but still 11 degrees and I'm loving it.
Mentally preparing myself to go home. I will be sad, there is a lot here to miss, but I'm also feeling really happy. I feel like I have got everything out of this experience and I'm ready to go home and be with my loved ones.
Anyway, had to make a video to present tomorrow at the school assembly so here it is.
Kevad!
Head koolivaheaega, Eesti! Meie viie koolivaheaeg tuleb alles suvel, loodetavasti juuni keskel.
Ausalt öeldes ei oskagi midagi kirjutada. Kindlasti on vahepeal palju põnevat ja toredat olnud, aga neid ei ole väga mõtet üles lugeda. Meil on siin kevad, mis on tõsiselt mõnus. Ma usun, et kogu selle aja jooksul on siin lund olnud võib-olla, et nädal- super!
Hetkel on mõistmatu see, kuidas aeg küll nii kiiresti läheb, sest kohe kohe varsti on kodumaale tagasipöördumise hetk, mis tuleb kindlasti väga pisarate rohke. Ma usun, et Eestis saab alguses väga raske olema. Tuleb jälle kõigega harjuda ja õppida. Ma arvan, et kummalgi riigil on oma plusse ja miinuseid, tuleb need vaid üles leida.
Üks huvitav tähelepanek, alates sellest ajast, kui ma siia saabusin kuni praeguseni seisab mu bussipeatuses üks lilla jalgratas. Huvitav, kas kõigil on jalgrattad olemas, et keegi neid endale ei taha, sest jalgrattaid vedelemas võib leida ka koolibussipeatusest. Eestis oleksid kõik need rattad juba ära varastatud või juppideks lammutatud ja maha müüdud.
Me oleme, siin ka ühe väikese filmi teinud Eesti versus Taani kooli päev. Ma usun, et peale reedet jõuab see ka siia, sest reedesel kogunemisel me näitame seda.
Monday, March 21, 2011
Pole ammu eesti keeles kirjutanud ja ausalt öeldes on sees tunne nagu enam eriti ei oskakski. Ei tule enam nii ladusalt sõnade asetamine sellisesse järjekorda, et nad nii loetavad kui ka huvitavad oleksid. Kui mu mõtted kasvaksid põllul, siis see põld oleks sama kuiv ja elutu nagu nad on praegu mu kodukandis. Kuigi kevadet on õhus tunda, ehk on veel lootust.
Aga et oma saamatust üksinda kanda on raske, veeretan osa süükoormat inglisekeelse kirjanduse kaela, millega siin sina-sõbraks sain. Tubli punnitamise abil võibolla leiaks eesti keeleski midagi, sest raamatukogu broneerimissüsteem on muljetavaldavalt hea ja praktiline. Pole tuju olnud.
Mul ei ole eriti suuri uudiseid palitu alt lagedale tuua, sest minu jaoks ei ole siin toimuvad asjad enam nii vapustavad nagu varem. Inimene on selline imeloom, et harjub heade asjadega kiiresti ära ja kaotab võime nende kordamatust näha. Või siis ma olen siia keskkonda sisse sulandunud ja näen asju teisest vaatenurgast.
Mainiks siiski ära, et eelmine nädal olin laupäeval perega Kopenhaagenis ringi luusimas, käisin õhtul hilja linna pildistamas (ja ei jäänud fotojahiga üldse rahule), tundsin tõelist klassivaimu reedel toimunud koolipeol ja päevitasin täna oma nägu kooli taga pingil istudes.
Ma tean väga hästi, et aeg ei tööta minu kasuks, kuid asju kokku pakkima hakata oleks veel liiga vara ja täiesti absurdne. Küll aga mõlgutan aina sagedamini mõtteid sellest, mida see kõik siin mulle ikka annab.
Pole vaja kaua otsida peamist tegurit. Ilmselgelt on selleks teistsuguses keskkonnas elamine. Kõige parem õppimine käib ikka võrdlemise kaudu ja koju naastes on mu silm taaskord võimeline märkama nüansse, millest ma muidu tummalt mööda kõnniks. Nii nagu esimestel nädalatel lehvitasid punast lippu kõik mitte-eestipärastena tunduvad asjaolud siinmaal, nii on vast Tallinnas tagasi esialgu imelik olla.
Inimesed. Psühholoogiks ennast ei nimetaks, kuid ühtteist olen tähele pannud inimloomuse kohta. Keda usaldada, keda mitte. Kes näitab tõelist palet ja kellest parem ringiga eemale hoida. Viibime viiekesti olukorras, kus me oleme 'eksootilised ja huvitavad', kuid sellest hoolimata olen leidnud siin inimesi, kes tunnevad mind juba ka peale selle välise kesta. Ma arvan, et ma kirjutan neile kui ma tagasi tulen.
Viimasel ajal näen ennast justkui kõrvaltvaataja uudishimuliku pilgu läbi, aga see on nagu vannitoa uduselt peeglilt oma mina otsimine. Mitte muhvigi ei saa aru.
Ja nüüd ka natuke tsirkust ja leiba või verd või mis iganes kedagi enam elevile ajab. Igatsus.
Aga vot ei nuta ma siin oma perekonda või sõpru taga, sest ma tean, et ma näen neid nii kui nii. Pigem on pahupooleks see, et ma võin mitte kohata neid inimesi siin, kellega mul mingi klikk on tekkinud.
*trummipõrin*
Ma tahan oma kiire elurütmi juurde tagasi naasta. Mitte, et mul siin kunagi igav oleks olnud. Aga pole pooltki nii palju teha nagu Eestis. Küll olen selle tühiku täitnud trenni tegemisega, sest peale jõusaali käin ka muidu jooksmas ja rattaga sõitmas. Aga bodybuilder'iks ma muutuda ei kavatse :D Mul on vaja vana head Kuristiku gümnaasiumit, kus õpetajad taovad mulle teooriat pähe ja vahetunnid on üürikesed.
Taani kool on sellegipoolest äge. Ma arvan, et kord kui olen jälle vanas heas Kuristikus, siis unistan Risskovi gümnaasiumi seinte vahel olemisest.
Teate küll, kuidas vaatenurgad asjaoludest lähtuvalt muutuvad. Premeerin neid, kes oma silmadega siia jõudsid, piltidega.
Kopenhaagenis Hildega lollitamas.
Mul on nii kahju oma klassi poistest, sest see ootab neid järgmine aasta. 7 poissi ja ilma minuta 19 tüdrukut. Läheb rebimiseks.
Fotojaht toimus Mega- Kuu ööl.
Ma ei tea, kellega on tegemist, kuid nad tahtsid pildile jääda.
Wednesday, March 16, 2011
Heipa heipa,
Siin on õpetaja-õpilase suhe vabam. Õpetajaid kutsutakse nimepidi, nad istuvad laudade peal, küsivad kuidas nädalavahetus läks ja muud sellist. Suurte tööde puhul tehakse tihipeale iga õpilasega individuaalne jutuajamine, et ära näitada head ja vead. Üldiselt põhineb õppetöö rohkem grupitööl ja analüüsimisel, kui faktidel ja kontspekteerimisel.
Tunnid toimuvad alati erinevas klassis. Iga kord on aine jaoks uus klass ja ühelgi õpetajal pole nii öelda koduklassi.
Kehalise tundides tuleb õpetaja sisse, palub kõigil grupis maha istuda ja räägib, mis tunnis toimuma hakkab, mitte ei tule sõjaväe taoline rivistumine. Samuti ei alustata tundi püstitõusmisega, vaid õpetaja lihtsalt tuleb ja hakkab rääkima. Ka vetsu küsimist ei ole vaid õpilane lihtsalt tõuseb ja kõnnib vetsu, mis tegelikult häirib palju vähem õppetööd, kui pidev küsimine ja vaidlemine õpetaja ning õpilase vahel.
Õpilased tulevad ja lahkuvad, kui ise soovivad ja nad lihtsalt märgitakse puudujaks, keegi ei keela neil koolimajast lahkuda ja nad vastutavad ise selle eest kas nad käivad koolis või mitte.
Kuna enamus inimestel on autod või sõidetakse rattaga, siis õhtul on bussiliiklus väga hõre. Pärast kella nelja sõidab buss kaks korda tunnis, pärast kella seitset aga kord tunnis.
Siin on ka ööbussid inimestele, kes ei taha öösel taksoga koju sõita. Mitu ööbussi sõidab erinevatesse kohtadesse vähemalt kord tunnis. Siin öeldakse ka bussijuhile head aega, eriti kui ollakse viimane lahkuja või viimases peatuses maha mineja. Sisenemine käib tagumisest uksest ja väljumine esimesest uksest.
Sünnipäevadel tehakse juba hommikul suur pidulaud, mis on ära kaunistatud Taani lipuvärvidega: lipud, laudlinad, tassid, lindikesed ja nii edasi. Samuti heisatakse sünnipäeva päeval lipp.
Normaalne on iga õhtu koos perega õhtust süüa ja kui õhtusöögile ei jõua tuleb sellest ette teatada.
...
Millegi vastu veel või täpsem huvi, siis küsige.
xoxo,
Siin on õpetaja-õpilase suhe vabam. Õpetajaid kutsutakse nimepidi, nad istuvad laudade peal, küsivad kuidas nädalavahetus läks ja muud sellist. Suurte tööde puhul tehakse tihipeale iga õpilasega individuaalne jutuajamine, et ära näitada head ja vead. Üldiselt põhineb õppetöö rohkem grupitööl ja analüüsimisel, kui faktidel ja kontspekteerimisel.
Tunnid toimuvad alati erinevas klassis. Iga kord on aine jaoks uus klass ja ühelgi õpetajal pole nii öelda koduklassi.
Kehalise tundides tuleb õpetaja sisse, palub kõigil grupis maha istuda ja räägib, mis tunnis toimuma hakkab, mitte ei tule sõjaväe taoline rivistumine. Samuti ei alustata tundi püstitõusmisega, vaid õpetaja lihtsalt tuleb ja hakkab rääkima. Ka vetsu küsimist ei ole vaid õpilane lihtsalt tõuseb ja kõnnib vetsu, mis tegelikult häirib palju vähem õppetööd, kui pidev küsimine ja vaidlemine õpetaja ning õpilase vahel.
Õpilased tulevad ja lahkuvad, kui ise soovivad ja nad lihtsalt märgitakse puudujaks, keegi ei keela neil koolimajast lahkuda ja nad vastutavad ise selle eest kas nad käivad koolis või mitte.
Kuna enamus inimestel on autod või sõidetakse rattaga, siis õhtul on bussiliiklus väga hõre. Pärast kella nelja sõidab buss kaks korda tunnis, pärast kella seitset aga kord tunnis.
Siin on ka ööbussid inimestele, kes ei taha öösel taksoga koju sõita. Mitu ööbussi sõidab erinevatesse kohtadesse vähemalt kord tunnis. Siin öeldakse ka bussijuhile head aega, eriti kui ollakse viimane lahkuja või viimases peatuses maha mineja. Sisenemine käib tagumisest uksest ja väljumine esimesest uksest.
Sünnipäevadel tehakse juba hommikul suur pidulaud, mis on ära kaunistatud Taani lipuvärvidega: lipud, laudlinad, tassid, lindikesed ja nii edasi. Samuti heisatakse sünnipäeva päeval lipp.
Normaalne on iga õhtu koos perega õhtust süüa ja kui õhtusöögile ei jõua tuleb sellest ette teatada.
...
Millegi vastu veel või täpsem huvi, siis küsige.
xoxo,
Sunday, March 13, 2011
Denmark-flat as pancake
What I have learned in here is that Danes are proud of their country and especially of history, also about themselves. 
They are more religious than us. Mostly they baptise their babies and also majority of them have been confirmated. It seems weird to us, but for them it is very normal. They don’t go to church every Sunday or something like that( only fanatics maybe) or even in Christmas. It is just a tradition. Last Sunday I saw a baptising. In my opinion it is still weird and I don't get the point why people do that.
They use a lot of bikes, because bus tickets are very expensive.
They love beer. (They drive to Germany to buy beer, soft drinks and other necessary things, because it is cheaper this way)
They don’t like snow and cold weather (mostly).
Doesn’t matter if you don’t know something or you aren’t good in PE or other subject, at least you try and everyone has their own strong sides. You can’t know everything- it is normal.
Everyone is different and have their own values and personality. So just be tolerant.
They are friendly, but also they are quite modest. (this point we are similar)
Mostly they know the legend about Dannebrog (That their flag was falling down in Estonia)
For them we are from east or just Baltic country (all three Baltic countries are all the same for them) - so they don’t know about Estonia much and they really don’t care and otherwise why should they. If they know we exist then it is good.
I had a very nice Saturday in Germany. Just a small city, nice walk and lunch with my host mom and dad and of course the border beer shopping- det var hyggeligt.
Subscribe to:
Posts (Atom)