Julgen tunnistada, et mina olen rohkem arvutist sõltuvuses kui mu klassikaaslased. Ilmselt tundub mitmetele õpetajatele hirmuäratav hakata Eesti koolides vihikute ja töövihikute asemel arvuteid kasutama. Eelkõige kardetakse, et siis ju ei tehtagi muud, kui istutakse Facebookis, vaadatakse filme ja mida iganes. Võin teile ausalt öelda, et iga minuti järel Facebooki esilehte refresh’ides muutub see üsna igavaks ja üha enam tundub mõistlikum hoopis tunnile keskenduda.
Õpilasi motiveeritakse neid julgustades, neile nõu andes ja juhendades. Õppimine ja õpikeskkond (mis mängib väga suurt rolli) tehakse siin õpilastele võimalikult meeldivaks, seda just eriti õpisuundade laia valiku näol. Klassid on siin jaotatud üsnagi spetsiifiliselt, ma usun, et siin on selle valikuga üpris raske ämbrisse astuda ja kui nii juhtubki, siis kõikide gümnaasiumi esimese astme õpilaste päralt on pärast esimest poolaastat päev, mil nad saavad klassi vahetada ja oma lõpliku otsuse langetada.
Nii kahju kui see ka poleks, on mulle selgeks saanud, et meil, Eestis, “motiveeritakse” õpilasi pigem manipulatsiooniga. Üldine arvamus paistab olevat, et heaga ei saa ikka kuidagi ja ega need väiksed inimloomad ju muidu õppida ei viitsi, kui neid ei sunnita. Tundub, nagu käiks õpilaste ja õpetajate vahel lõputu sõda - nt erinevad karistusstrateegiad, kuidas hilinejad õigeks ajaks kooli saada jne. Olen sageli mõelnud kas on mõistlik anda hilinejale lisatööd nagu meil nüüd koolis kombeks? Ta jääb niigi maha tunniteemast ja pannes sellisele õpilasele peale topelttöö muutub olukord veelgi raskemaks. Mulle tundub, et selline süsteem ei aita kedagi, ei õpilast ega õpetajat, tekitab pigem viha ja ängi, mitte kohusetunnet. Olen Taanis olles imestanud, kuidas siinsed õpilased, väikeste eranditega muidugi, käivad koolis suhteliselt hea meelega. Jah, õpilased tõesti teavad milleks nad gümnaasiumisse tulnud on. Küll aga ma ei ole täheldanud Taneli poolt mainitud üüratut taseme vahet põhikooli viimase klassi ja gümnaasiumi vahel. Peale põhikooli on võimalik võtta lisaks veel üks aasta, mis on nö gümnaasiumi ettevalmistuseks. Ning mis puudutab suuri kirjalikke ülesandeid, siis antakse selleks õpilastele piisavalt aega ja nädalavahetus ei ole sinna sisse arvestatud. Õpilastele antakse teatud arv vabu päevi (näiteks 2) ja kindel kellaaeg, mil nad peavad oma tööd üle andma. Suuremaid kontrolltöid tehakse siin väga harva. Kergem on ka kodutöödega sammu pidada, kui iga päev on vaid 2-3-4 erinevat tundi. Eestis peab õpilane igal koolipäeval tegema koduseid töid ja olema valmis vastama kuues-seitsmes õppeaines ning lisaks õpitakse ka nädalavahetustel. Nüüd kus ma seda kirjutan, saangi aru, miks meie õpilaste jaoks on kool pigem stressiallikas ja paneb mõtlema, kuidas meie, hoolimata peaaegu sõjaväelisest korrast ja pingelisest tööst, ei ole targemad kui taanlased ja vahel on tunne, et mitmeski aines on nad meist ees.
Õpilaste ja õpetajate vahel on küll vabam õhkkond, kuid õpilased ei käitu sellegipoolest üleolevalt ega ei kasuta olukorda ära. Ka õpetajad on pigem sõbrad ja nõuandjad, kui lihtsalt inimesed, kelle käes on võim, mida nad kasutada ei pelga. Spetsiaalseid pause suitsetajatele pole ma näinud, küll aga on lubatud klassis vajaduse korral ringi liikuda või väljas käia. Vahepeal tehakse 2 minutiline paus, kuid ka see oleneb õpetajast.
Koolipidude kohta võin öelda, et see on okei müüa alkoholi, kui pidulised on kõik vastavas eas. Õpetajad ei ole ainult alkoholimüüjad, vaid ka peo järelvaatajad. Lisaks on valves veel turvamehed ja pealegi serveeritakse “koolibaaris” ainult õlut ja siidrit. Kindlaks on määratud ka peo algus- ja lõpuaeg, nii et päris varaste hommikutundideni koolipidu siiski ei kesta. Alkoholi temaatika on laiema arutelu teema ja seda ma siinkohal rohkem ei puudutaks
Ja lõpetuseks väike mõte:
Aga miks me ei võikski olla maailmaparandajad? Kui kõik võtavad alalhoidva hoiaku, siis ei saagi ju midagi muuta. Siin, Taanis, on ülimalt tähtis, et kõik ära kuulatakse (see on ju ka puhtalt teiste respekteerimise nimel). Kõigi arvamus loeb ja sellega arvestatakse ühiselt.
Õpilasi motiveeritakse neid julgustades, neile nõu andes ja juhendades. Õppimine ja õpikeskkond (mis mängib väga suurt rolli) tehakse siin õpilastele võimalikult meeldivaks, seda just eriti õpisuundade laia valiku näol. Klassid on siin jaotatud üsnagi spetsiifiliselt, ma usun, et siin on selle valikuga üpris raske ämbrisse astuda ja kui nii juhtubki, siis kõikide gümnaasiumi esimese astme õpilaste päralt on pärast esimest poolaastat päev, mil nad saavad klassi vahetada ja oma lõpliku otsuse langetada.
Nii kahju kui see ka poleks, on mulle selgeks saanud, et meil, Eestis, “motiveeritakse” õpilasi pigem manipulatsiooniga. Üldine arvamus paistab olevat, et heaga ei saa ikka kuidagi ja ega need väiksed inimloomad ju muidu õppida ei viitsi, kui neid ei sunnita. Tundub, nagu käiks õpilaste ja õpetajate vahel lõputu sõda - nt erinevad karistusstrateegiad, kuidas hilinejad õigeks ajaks kooli saada jne. Olen sageli mõelnud kas on mõistlik anda hilinejale lisatööd nagu meil nüüd koolis kombeks? Ta jääb niigi maha tunniteemast ja pannes sellisele õpilasele peale topelttöö muutub olukord veelgi raskemaks. Mulle tundub, et selline süsteem ei aita kedagi, ei õpilast ega õpetajat, tekitab pigem viha ja ängi, mitte kohusetunnet. Olen Taanis olles imestanud, kuidas siinsed õpilased, väikeste eranditega muidugi, käivad koolis suhteliselt hea meelega. Jah, õpilased tõesti teavad milleks nad gümnaasiumisse tulnud on. Küll aga ma ei ole täheldanud Taneli poolt mainitud üüratut taseme vahet põhikooli viimase klassi ja gümnaasiumi vahel. Peale põhikooli on võimalik võtta lisaks veel üks aasta, mis on nö gümnaasiumi ettevalmistuseks. Ning mis puudutab suuri kirjalikke ülesandeid, siis antakse selleks õpilastele piisavalt aega ja nädalavahetus ei ole sinna sisse arvestatud. Õpilastele antakse teatud arv vabu päevi (näiteks 2) ja kindel kellaaeg, mil nad peavad oma tööd üle andma. Suuremaid kontrolltöid tehakse siin väga harva. Kergem on ka kodutöödega sammu pidada, kui iga päev on vaid 2-3-4 erinevat tundi. Eestis peab õpilane igal koolipäeval tegema koduseid töid ja olema valmis vastama kuues-seitsmes õppeaines ning lisaks õpitakse ka nädalavahetustel. Nüüd kus ma seda kirjutan, saangi aru, miks meie õpilaste jaoks on kool pigem stressiallikas ja paneb mõtlema, kuidas meie, hoolimata peaaegu sõjaväelisest korrast ja pingelisest tööst, ei ole targemad kui taanlased ja vahel on tunne, et mitmeski aines on nad meist ees.
Õpilaste ja õpetajate vahel on küll vabam õhkkond, kuid õpilased ei käitu sellegipoolest üleolevalt ega ei kasuta olukorda ära. Ka õpetajad on pigem sõbrad ja nõuandjad, kui lihtsalt inimesed, kelle käes on võim, mida nad kasutada ei pelga. Spetsiaalseid pause suitsetajatele pole ma näinud, küll aga on lubatud klassis vajaduse korral ringi liikuda või väljas käia. Vahepeal tehakse 2 minutiline paus, kuid ka see oleneb õpetajast.
Koolipidude kohta võin öelda, et see on okei müüa alkoholi, kui pidulised on kõik vastavas eas. Õpetajad ei ole ainult alkoholimüüjad, vaid ka peo järelvaatajad. Lisaks on valves veel turvamehed ja pealegi serveeritakse “koolibaaris” ainult õlut ja siidrit. Kindlaks on määratud ka peo algus- ja lõpuaeg, nii et päris varaste hommikutundideni koolipidu siiski ei kesta. Alkoholi temaatika on laiema arutelu teema ja seda ma siinkohal rohkem ei puudutaks
Ja lõpetuseks väike mõte:
Aga miks me ei võikski olla maailmaparandajad? Kui kõik võtavad alalhoidva hoiaku, siis ei saagi ju midagi muuta. Siin, Taanis, on ülimalt tähtis, et kõik ära kuulatakse (see on ju ka puhtalt teiste respekteerimise nimel). Kõigi arvamus loeb ja sellega arvestatakse ühiselt.
Mariliis, kellega sa vaidled? Võta asja rahulikult. Meil on ainult hea meel, et te olete märganud meie kooli süsteemide erinevusi. Tundub, et te kõik olete arenenud ja muutunud eluküpsemaks. Ma loodan, et te toote meile värskeid ideid ja jagate häid kogemusi. Ma ikka ei mõista, mis asi meie õppetöö korralduses tekkitab teis protesti, mida te tahate muuta? Kui ma mõtlen oma tundide peale, siis ma pean tunnistama, et ainuke asi, mis on meil teisiti on see, et ma ei istu laua peal. Mulle ei meeldi laua peal istuda, nagu seda teevad mõned Risskovi õpetajad. Kusjuures, ma ei usu, et Allan teeb seda. Mulle meeldib, et sa julged nüüd oma arvamust avalikult avaldada. Kui seda teha viisakalt ja argumenteeritult, siis sinu arvamust võetakse kuulda.
ReplyDeleteMinu vaatenurgast ei tundu Mariliisi postitus sugugi ründav. Võrdlusi ja arvamusi on ju meilt kõigilt soovitud. Tegelikult nõustun enam vähem kõigega, mis siin postituses kirjas on ja tegelikult on tunni ülesehitus ning suhtumine tõesti väga erinev Eestis ja Taanis. Siin seisneb õppetöö koos edasi pürgimisel, rühmatööl ning läbisaamisel. Seetõttu on ka peaaegu igas tunnis iga päev rühmatöö erinevate gruppidega, mis on õpetajate poolt määratud. Eestis aga on pigem individuaalõpe ning õpilaste pingeritta seadmine, pidev võistlus, kes on parem ja kes halvem, et kõik pürgiksid ikka viite poole, millega mulle hakkab tunduma, pole enam õpilaste huvides vaid kooli maine. Tean, et pingutan üle, aga mida rohkem aega siin veeta, seda rohkem näeb vastumeelseid asju Eesti koolis. Samas on ka Eesti koolis asju, mis mulle väga meeldivad, aga sellest teinekord.
ReplyDeleteIgal ühel oma arvamus, ma ei võtnud seda postitust rünnakuna (kuigi pealkiri ja üldine tonaalsus sellise mulje jättis) ja loodan, et ka minu järgnev kommentaar ei tundu agressiivsena.
ReplyDeleteMis puutub üüratusse vahesse põhikooli ja gümnaasiumi vahel, siis see kõik oleneb põhikoolist, kus õpilane käinud on. Siiski on taanlastest õpilased, kellega ma isiklikult rääkinud olen, tunnistanud, et see raskustasemete erinevus eksisteerib, kuid probleem pole samas nii suur kui minu sõnadevalik kujutada võis.
Globaalse ühiskonna esimese aasta õpilased kirjutavad nt kaks korda nädalas inglise keeles(seega ei saa neil olla piisavalt aega!) 1-2+ - leheküljelisi esseesid (ning mitte lihtsakoelisi "isikliku arvamuse" esseesid) ja muid sarnaseid kirjatöid ning on raskesti usutav, et seda ka põhikoolis tehakse.
Kuigi kodust tööd antakse järgmiseks päevaks õpilastele võrdlemisi vähe, on need ülesanded siiski üpris keerulised - pole mingisuguseid "treeningülesandeid" nagu meie ajaloo töövihikus lünkade täitmine (mis pole iseenesest halb asi). Kuna tunnid kestavad 90 minutit, peab ka kodune töö olema piisavalt mahukas, et koolitunni pikkusega vastavuses olla (ma ei väida seeläbi, et tundides ainult kodust tööd kontrollitakse).
Õhkkond on klassides tõesti vähem formaalne - tegemist on pigem 'koostöö' kui 'lihtsalt tööga', mis on loomulikult ainult positiivne. Õpilased ei karda õpetajaid nagu Eestis tihti juhtub. Usun, et siin ei eksisteeri õpetajate ja õpilaste vahel pigem sõprus kui tüüpiline Taani abivalmidus, 'külalislahkus' ja heatahtlikkus.
Grupitööd ei tehta absoluutselt iga päev ja veel vähem igas tunnis, kuigi nõustun, et see soodustab õpilaste omavahelist läbisaamist ja nende arutlusoskusi. Samas paratamatult on olemas õpilasi, kes töötavad üksi efektiivsemalt.
Ja viimase mõtte kohta: oleksin pidanud täpsustama, et mu maailmaparandamise kommentaar ei käinud meie kõigi viie kohta vaid ainult minu enda. Vabandan.
Lisaks ei maininud ma midagi sülearvutite mõistust kõrvalejuhtivatest ja keskendumist raskendavatest omadustest, millest on loomulikult kerge mõttejõuga üle saada. Ma mainisin vaid käsitsi kirjutamise häid omadusi võrreldes sülearvutil klõbistamisega.
ReplyDeleteMinu klassis on rühmatöö peaaegu igas tunnis iga päev. :)
ReplyDeleteVäga hea arutelu, Mariliis! Kommentaaridest on näha, et te kõik kogete õppetööd Taanis pisut erinevalt, mis on ka mõistetav, sest igal inimesel on omad tugevused, anded, nõrkused ja hirmud ning lisaks olete vist ka erinevates klassides. Minu arvates on Sinu sissekanne täiesti rahulik ja selge peegeldus tähelepanekutest ja muljetest, mis on Sul seal oldud kuudega tekkinud. Pean tunnistama, et õpetaja kommentaari esimesed laused, küsimus, kellega Sa vaidled ja soovitus maha rahuneda, jäävad mulle selle postituse taustal pisut mõistetamatuks. Ma saan aru, et teie suhetel on ajalugu, aga pedagoogilt ootaks küpsemat reaktsiooni. Ka ei tajunud ma Sinu arutelus ründavat tonaalsust, aga eks igaüks loeb välja just seda, mis tema antud hetke kogemuste ja maailmapildiga sobib. Arvamuste paljusus on edasiviiv jõud, nii et, Mariliis, ole ikka see, kes Sa oled ja ütle julgelt, mida mõtled! :)
ReplyDelete