Ma üritan siin oma kirjandit teha, kuid ma tõesti ei oska seda kuidagi jätkata või sinna midagi kirjutada. Ummik mu peas häirib mind ennast sama palju, kui õpetaja Eerot, kes selle ülesande meile andis.

Kuidas mul siis läheb? Kuna ma pole hetkel parimas tujus, siis ma jätan ilutsemise järgmiseks korraks. Mul läheb väga hästi. See võimalus on super, kõik on nii tore ja nii edasi. Hetkel aga ma igatsen koju. Ma igatsen stressi, et mul on liiga palju teha. Ma igatsen seda, et ma olen ''in''. Ma ei taha tunda end kõrvalejäetuna. Ma igatsen seda, et mul on rohkem kui üks inimene kellele loota. Ma igatsen seda tunnet, et mul on sõpru, kes must hoolivad ja mind igatsevad. Ma ei tunne seda siin. Mitte üldse. Ma tean, et ma lähen koju ja kõik on samasugune ja kõik mu inimesed on seal, aga hetkel ma isegi ei tunne, et mul on inimesi kelle juurde tagasi minna. Ma tunnen end üksi. Ma ei taha tunda seda negatiivset tunnet, mida ma siin hetkel suurelt väljendan. Lihtsalt meil kõigil on selliseid päevi.

Vähemalt keegi mul siin on - Freddie. Freddie on keegi, kes saadab mulle sõnumi igakord peale meie väljaskäiku ja kirjutab, kui tore tal oli ja kuidas ta mind juba igatseb. Ta on keegi, kes võib mind 15 minutit järjest mõnitada, aga kui ma minema kõnnin tõmbab ta mu tagasi. Ta on keegi, kes palub mul naeratada, kui ma tundun tõsine ja ei jäta enne jonni, kui ma ütlen, millest ma mõtlen... Aga selles asi ongi, tema on see üks inimene siin. Ma ei taha kellegi õlgadele sellist vastutust ja kohe kindlasti ei taha ma pidevalt loota ühele inimesele. Ma ei tea ise ka mida ma tahan.

Ja väike lõpetus mu emale: Palun ära küsi mult, miks selline postitus ja kas kõik on korras, mul oli lihtsalt sitt tuju ja kõik.