...

Nüüd on minu kord omalt poolt midagi lisada. Enamus ideid ja mõtteid ei ole siin tekkinud vaid on olnud peas juba ammu enne Taanit, hetkel on hea võimalus ja koht neid teistega jagada.

Ei ole olemas ideaalselt koolisüsteemi, mis meeldiks kõigile, aga on olemas palju erinevaid lahendusi, et panna õpilane end koolis hästi tundma ja tahtma seal käia. Eesti koolisüsteem ei pea muutuma selliseks nagu on siin ja ma ei usu, et see lähekski kunagi nii, aga miks me ei võiks luua lähitulevikus midagi uut ja omamoodi, mis oleks sobilik just meie riigile.

Üks suur erinevus meie kahe riigi gümnaasiumi vahel on see, et siin inimesed teavad, miks nad on gümnaasiumisse tulnud ja mida nad seal reaalselt tegema peavad (samas ma usun, et ka osades Eesti koolides on see suhtumine vägagi olemas). Ma ei ole näinud siin ühetgi endast välja minevat õpetajat ja neil ei ole ka selleks põhjust, sest õpilased kuulavad, mida on kellelgi öelda ja vale vastus ei saa hukka mõistu osaliseks, ei õpilaste ega õpetaja poolt. Olen ainult paar korda näinud kuidas nad naervad üksteise üle, sest keegi suutis tõsiselt arulageda vastusega välja tulla. Samuti ei toimu massilist puudumist, või üldse on seda vähem, sest kool on koht kuhu sa võid rõõmuga tulla(ja kui sa puudud palju, siis käid nn direktsioonis ja välja kukub ka vist suhteliselt kergelt). Kindlasti on mõlemi riigi gümnaasiumis raske ja peab õppima, mis on igati normaalne.

Kahe riigi eksamisüsteem on väga erinev ning suurte ülesannete kirjutamisel ei toimu reaalselt copy paste, range kontrolli tõttu( kõik tööd lastakse mingist programmist läbi, et veenuda õpilase töö puhtuses nn) - nii, et selles suhtes on meil vedanud ja praegune eksami süsteem meeldib mulle ka rohkem, kui siinne või see, mis tuleb uue õppekavaga. Minu arust ei saa muuta matemaatika riigieksamit kohustuslikuks, sest kahjuks kõik ei mõista reaalained või mõne jaoks on matemaatika müstika. Nüüd, kus see on kohustuslik tulevastele gümnasistidele, tuleks tunnid muuta huvitavamaks ja teha selgeks, milleks midagi vaja on reaalses elus. Inimene, kes ei saa kohe asjadest aru ei ole rumal või saamatu. Tema peale ei tohi näpuga näidata või selja taga sosistada, kui loll või saamatu ta on. Kindlasti on tal muud tugevad küljed, osasi tuleb vaid suunata veidi.

Gümnaasiumis peaks olema rohkem valikuid ja asjade vahel seosete leidmist. Minule isklikult meeldiks, kui sa saad teha oma valiku 10 kl alguses, mida sa reaalselt õpid, sest sa juba tunned oma tugevamaid külgi, et neid edasi arendada ja mingid ained võiksid olla kõigile kohustuslikud, muu aga saaksid valida. Ja õpilased, kes ei tea, mida nad tulevikult tahavad õpiksid tavalises klassis, kus saavad teistega võrdses mahus erinevaid põhiaineid( tavaline klass nagu meil hetkel). See ei sega kellegi valikuid ülikooli sisseastumiseks, aga see looks osadele kindlasti eeliseid, kui ta on õppinud religiooni või ajalugu ning soovib neid edasi õppida ülikoolis, see annab lihtsalt tugevama põhja ning gümnaasiumis on ka huvitavam. Kindlasti aitaks õppekvaliteedi paranemisele kaasa ka suured gümnaasiumid eraldi põhikoolist, sest seal oleks rohkem õpilasi ja suuremad valikuvõimalused ning kahjuks ei ole kõigi õpilaste koht gümnaasiumis.( Eestis on kutsekool nagu häbiasi, mujal maailmas aga mitte. )

Ma ei ole 100% kursis uue õppekavaga, et seda kõvasti kommenteerida, kas see on parem või mitte, aga selle tulemused on hiljem näha, kui see on juba rakendunud.

Nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid vaateid ning meie väärtushinnangud muutuvad koos meiega. Taasiseseisvumisest on möödunud ainult 19 aastat ja selle ajaga on tehtud palju ära, mille üle me peaksime uhked olema ( vaadake kasvõi meie e-valimisi) küll ka kunagi muutub haridusüsteem, on vaja aega, kannatust ja õigeid otsuseid