Monday, March 28, 2011

Taastervitusi I ehk seosetu lora

Sooviksin paar asja selgeks teha. Vabandan, et mu eesti keel nii roostes on. Järgnev kirjatöö pole mõeldud rünnakuna kellegi või millegi vastu. Kui miski siin kõlab natuke kibestununa või küünilisena, siis seda ta ei ole.

Selle blogi mõte oli ja on jäädvustada viie vahetusõpilase kogemusi välismaal. Igaüks meist võib ise otsustada millest ta oma postitustes kirjutab. Nõnda saab lugeja võimaluse näha viit erinevat vaatepunkti. Seda vaid siis kui eelmainitud vahetusõpilased kirjutavad oma postitusi nii isikupäraselt ja detailiderohkelt kui vähegi võimalik (seejuures pole neilt vähimal määral nõutud patriootilisi tundmusi). Seega paneme me (kuigi mina ei räägi meie kõigi viie eest) kirja seda, mis tundub meie jaoks vajalik või vähemalt huvitav, olenemata sellest, mida teised võivad arvata. Me vaatleme enda uut ümbrust ja kirjutame oma muljetest ning muljetel on komme tihti muutuda. Siit ka minu tänase postituse esimene mõte: "Esmamuljed on petlikud."

Oma eelnevates (ingliskeelsetes) postitustes võisin ma näidata Eestit üpris mustas valguses (esmamulje) ning nähtavasti see ärritas mõningaid indiviide. Kultuurišoki esimene etapp on teatavasti eufooria, mil kõik tundub uus, huvitav ja palju parem kui way back home. Selles etapis võib inimene märgata vigu oma koduriigi ülesehituses, miljöös, inimestes ja muus.
Kui eufooria etapp lõppeb, langeb inimese tuju märkimisväärselt. Ta hakkab märkama vigu oma uue, ajutise koduriigi ülesehituses, miljöös ja muus. Pärast seda initsiaalset šokki normaliseerub inimese tuju ning ta harjub oma uue keskkonnaga.
Mina mõistan seda nii: kõigepäelt näeb inimene oma kodumaa vigu ning on pime kõigele muule, seejärel näeb inimene välisriigi vigu ning teades, et ka tema enda koduriik pole täiuslik, lepib ta nende mõlemaga. Seega on mõlemad riigid "vigased". Täiuslikku riiki ega elukeskkonda ei eksisteeri.

Eelnevast peaks juba selge olema, miks ma olen näidanud nii Eestit kui ka Taanit halvas valguses. Mitte keegi pole minult nõudnud Eesti kultuurisaavutuste, tehnoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike innovatsioonide ning muu propageerimist siinses blogis ning kui minult seda ei nõuta, siis ma ei näe ka vajadust seda teha.
Ma ei ole patrioot, kuid see ei tähenda, et ma vihkan oma riiki. Muidugi võib mind rünnata järgnevate väidetega: "Kui poleks seda riiki, poleks ka sind."; "Mõtle kui palju inimesed pidid kannatama, et sinu elu nii mugav oleks."; "Inimesed on surnud sinu vabaduse eest." ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Kuidas ma peaksin õigupoolest vastama? "Okei." - ainus adekvaatne vastus.

Ma olen siin, et kirjutada oma kogemustest ja muljetest ning kui ma kritiseerin midagi seoses oma koduriigi või riigiga kuhu ma sattunud olen, siis seda mitte seetõttu, et ma näen ennast maailmaparandajana, vaid seetõttu, et minult on nõutud oma arvamuste avaldamist.

Ma ei kavatse mitte midagi oma riigis parandada - ma oskan ratsionaalselt mõtelda ning ma tean, et lihtsurelik nagu mina ei suuda eales midagi muuta.


Eesti on minu kodumaa, ta pole küll täiuslik, kuid ta on siiski koht, kus mu juured asuvad ning ma ei suudaks eales seda kohta vihata. Siiski ei ole ju mul keelatud natuke oma koduriigi seisundit kommenteerida. Ma olen selle riigi kodanik, kuid ma keeldun vait olemast nagu kariloom, kes ootab päeva mil ta kellegi õhtusöögilauale jõuab.

Kuigi ma olen Eesti Vabariigi kodanik, ei tähenda see, et ma olen kohustatud seda riiki taevani kiitma. Mulle meeldib see riik, kuid mitte liiga palju.

Lisaks sellele on mõnedele jäänud mulje, et me oleme siin puhkusreisil. Tehkem nüüd selgeks, et see siin pole mingisugune puhkus. Me oleme võõras riigis, võõras süsteemis, võõras peres, võõras koolis ning meilt on nõutud totaalset kohanemist selle keskkonnaga. Muidugi on see kõik meie jaoks huvitav, uus ning lõbus, kuid see on siiski elukool. Ma ei väida, et me elame siin nagu töölaagris, kuid samas pole elu vahetusõpilasena ka puhas meelakkumine. Lõppude lõpuks peame me ju kõik paaniliselt järgi õppima hakkama kui tagasi Eestisse jõuame.

Meile on antud suurepärane võimalus avardada oma maailmavaadet. Enesestmõistetavalt võib inimene oma maailmavaadet avardada läbi Discovery Channel'i ees persetamise, kuid kõige parem õpetaja on siiski kogemus. Kolm kuud pole mitte mingil juhul piisavalt pikk aeg selleks, et saada bikultuuraalseks, kuid vähemalt on võimalus, et selle aja sees tekib inimeses mingi bikulturaalsuse alge. Seda olen mina isiklikult juba kogenud. Ma olen avastanud, et maailm ei koosne Eestist ja tundmatust arvust "teistest". Maailm pole tegelikult hiiglaslik tüünne liivakast. Inimesed on inimesed olenemata nende taustast ja geograafilisest asukohast. Erinevad on ehk nende väljanägemine ja tõekspidamised, kuid mitte fakt, et nad on inimloomad.

Kui ma saabun tagasi Eestisse, on arvatavasti mingi osa minust kõvasti muutunud, kuid ma olen siiski sama inimene. Ei maksa oodata, et ma naasen rumala sinisilmse maailmaparandajast "pseudopõhjamaamehena".

Lisaks paar lihtsat mõtet video kohta, mille me hiljuti valmistasime:

1) Seda tuleb võtta naljana
2) See oli mõeldud auditooriumitäiele teismelistele
3) See parodeeris nii Eestit kui Taanit
4) Selle valmistamiseks anti meile vaid 2 nädalat
5) Asjad ei ole ei Eestis ega Taanis niisugused nagu videos näidati (mõte nr 3)
6) See ei tohtinud olla pikem kui 7 minutit

Kui kellelgi on kasvõi udune ettekujutus, et umbes 600 teismelist huvitaks dokumentaalfilm vanuritest Eesti rahvariietes, siis ma arvan, et see inimene vajab abi.

*** jätkub subjektiivse hinnanguga Taani ja Eesti haridussüsteemist ning elust ***

PS. Kindlasti on keegi, kes mõtleb, et ma pean ennast üüratult targaks. Ei, see pole nii. Ma tean oma inimlikke piire ning ma tean, et ma pole sugugi tark. Ma pole teist targem ning ma pole nendest targem. Mu ainus soov on lihtsalt paar asja selgeks teha.


7 comments:

  1. Toetan su arvamust. Mul pole enda poolt midagi lisada. Oled hea selgituse kirja pannud neile, kes arvavad, et me muud ei teegi kui puhkame/pidutseme ja kes ei oska videot läbi huumoriprisma vaadata. :)

    ReplyDelete
  2. Kuidas sihtgrupp selle video siis vastu võttis?

    ReplyDelete
  3. Mõnedele meeldis, mõnedele mitte - inimesed on erinevad. Aplaus oli küllaltki vali ning ka naeru oli auditooriumis kuulda. Enamus neist ei võtnud seda väga südamesse ning minu, Heleni ja Kätlini kehalise kasvatuse õpetaja ühes meie mentoritega kiitsid selle heaks.
    Polnud meie enda idee valmistada mingit esitlust või videot Eestist, meilt lihtsalt paluti seda. Seega pole see teos ka mingi doktoritöö Taani ja Eesti erinevustest.
    Ning ma ei pea Eestit mingiks arengumaaks ega peldikuks, kui ma olen juhtumisi sellise mulje jätnud. Usun, et keegi meist ei mõtle nii.

    Usun, et mu riigil on tulevik.

    ReplyDelete
  4. Mina olen ainult positiivset tagasisidet saanud nii õpetajatelt, kui ka klassikaaslastelt ja mujalt. Väga hea sissekanna, Tanel!

    ReplyDelete
  5. Vaatasin ka selle video nüüd ära, millest siis paanika üldse tekkis? Minu meelest on Eesti kool selles videos ikka päris tuttav, kodune ja armas, ei vahetaks seda paralleeluniversumiga küll mingi hinna eest ja häbeneda pole ka midagi. Kas taanlased end puudutatuna ei tundnud, et neil tund just eriti õppimisena ei tundu (videost nähtu põhjal)?

    ReplyDelete
  6. Paanika tekkis ühest anonüümsest kommentaarist, kuid see andis omakorda võimaluse mul paari teist asja selgitada. Loodan, et ma liiga kurjana ei tundunud.

    ReplyDelete
  7. Mina pean teid kiitma hea huumorimeele eest. Te tõite välja kõige drastilisemad erinevused meie koolide õppetöö korraldamise tavadest, mis puudutavad just õpilast ja see ongi õige, sest te tegite selle filmi oma vaatevinklist, mitte õpetajate omast. Ma ise märkasin just neid samu asju, kui ma Taanis käisin. Ma muidugi arvasin, et äkki mõnes tunnis on neil pisut akadeemilisem õhkkond. Nautige siis viimaseid päevi seal koolis, tehke midagi mõnusat ja kasulikku.

    ReplyDelete