Pole ammu eesti keeles kirjutanud ja ausalt öeldes on sees tunne nagu enam eriti ei oskakski. Ei tule enam nii ladusalt sõnade asetamine sellisesse järjekorda, et nad nii loetavad kui ka huvitavad oleksid. Kui mu mõtted kasvaksid põllul, siis see põld oleks sama kuiv ja elutu nagu nad on praegu mu kodukandis. Kuigi kevadet on õhus tunda, ehk on veel lootust.

Aga et oma saamatust üksinda kanda on raske, veeretan osa süükoormat inglisekeelse kirjanduse kaela, millega siin sina-sõbraks sain. Tubli punnitamise abil võibolla leiaks eesti keeleski midagi, sest raamatukogu broneerimissüsteem on muljetavaldavalt hea ja praktiline. Pole tuju olnud.

Mul ei ole eriti suuri uudiseid palitu alt lagedale tuua, sest minu jaoks ei ole siin toimuvad asjad enam nii vapustavad nagu varem. Inimene on selline imeloom, et harjub heade asjadega kiiresti ära ja kaotab võime nende kordamatust näha. Või siis ma olen siia keskkonda sisse sulandunud ja näen asju teisest vaatenurgast.

Mainiks siiski ära, et eelmine nädal olin laupäeval perega Kopenhaagenis ringi luusimas, käisin õhtul hilja linna pildistamas (ja ei jäänud fotojahiga üldse rahule), tundsin tõelist klassivaimu reedel toimunud koolipeol ja päevitasin täna oma nägu kooli taga pingil istudes.

Ma tean väga hästi, et aeg ei tööta minu kasuks, kuid asju kokku pakkima hakata oleks veel liiga vara ja täiesti absurdne. Küll aga mõlgutan aina sagedamini mõtteid sellest, mida see kõik siin mulle ikka annab.

Pole vaja kaua otsida peamist tegurit. Ilmselgelt on selleks teistsuguses keskkonnas elamine. Kõige parem õppimine käib ikka võrdlemise kaudu ja koju naastes on mu silm taaskord võimeline märkama nüansse, millest ma muidu tummalt mööda kõnniks. Nii nagu esimestel nädalatel lehvitasid punast lippu kõik mitte-eestipärastena tunduvad asjaolud siinmaal, nii on vast Tallinnas tagasi esialgu imelik olla.

Inimesed. Psühholoogiks ennast ei nimetaks, kuid ühtteist olen tähele pannud inimloomuse kohta. Keda usaldada, keda mitte. Kes näitab tõelist palet ja kellest parem ringiga eemale hoida. Viibime viiekesti olukorras, kus me oleme 'eksootilised ja huvitavad', kuid sellest hoolimata olen leidnud siin inimesi, kes tunnevad mind juba ka peale selle välise kesta. Ma arvan, et ma kirjutan neile kui ma tagasi tulen.

Viimasel ajal näen ennast justkui kõrvaltvaataja uudishimuliku pilgu läbi, aga see on nagu vannitoa uduselt peeglilt oma mina otsimine. Mitte muhvigi ei saa aru.

Ja nüüd ka natuke tsirkust ja leiba või verd või mis iganes kedagi enam elevile ajab. Igatsus.

Aga vot ei nuta ma siin oma perekonda või sõpru taga, sest ma tean, et ma näen neid nii kui nii. Pigem on pahupooleks see, et ma võin mitte kohata neid inimesi siin, kellega mul mingi klikk on tekkinud.

*trummipõrin*

Ma tahan oma kiire elurütmi juurde tagasi naasta. Mitte, et mul siin kunagi igav oleks olnud. Aga pole pooltki nii palju teha nagu Eestis. Küll olen selle tühiku täitnud trenni tegemisega, sest peale jõusaali käin ka muidu jooksmas ja rattaga sõitmas. Aga bodybuilder'iks ma muutuda ei kavatse :D Mul on vaja vana head Kuristiku gümnaasiumit, kus õpetajad taovad mulle teooriat pähe ja vahetunnid on üürikesed.

Taani kool on sellegipoolest äge. Ma arvan, et kord kui olen jälle vanas heas Kuristikus, siis unistan Risskovi gümnaasiumi seinte vahel olemisest.

Teate küll, kuidas vaatenurgad asjaoludest lähtuvalt muutuvad. Premeerin neid, kes oma silmadega siia jõudsid, piltidega.


Kopenhaagenis Hildega lollitamas.


Mul on nii kahju oma klassi poistest, sest see ootab neid järgmine aasta. 7 poissi ja ilma minuta 19 tüdrukut. Läheb rebimiseks.


Fotojaht toimus Mega- Kuu ööl.


Ma ei tea, kellega on tegemist, kuid nad tahtsid pildile jääda.