Eestikeelne postitus

Pean vabandama eesti keele õpetaja ees, et ma pole päris kaua midagi eesti keeles kirjutanud. Luban, et kirjutan midagi pikemat kui saan rohkem aega. Midagi essee või artikli sarnast, kui see sobib muidugi.

Eelmine aasta alustasin ma ühe novelli kirjutamist ning jõudsin kirjutada natuke üle 1000 sõna, mis pole tegelikult eriline saavutus. Kuna mulle enam selle novelli idee ei meeldi ja mul pole midagi sellega peale hakata, mõtlesin ma, et ma kopeerin selle siia väikese vabandusena Eesti lugejaskonna ees (ma eeldan, et kaks inimest moodustavad lugejaskonna).

Kirjavigu ma parandanud pole ja jutul puudub nimi. Kritiseerida võivad kõik, sest niikuinii on see projekt hetkel minu poolt hüljatud.

1. PEATÜKK

Oli selge, kuid külm septembrikuu hommik. Taevavõlvile tõusev päike heitis oma põletavaid valguskiirekesi igasse ilmakaarde. Needsamad valguskiired paistsid läbi tolmuse akna ka X’i ühetoalisse Nõmme korterisse, vabastades ta magusa une kätest.

X avas oma silmad ja jäi klaasistunud pilgul lage vahtima. Terve ta kere oli rammestunud ning tal polnud ka piisavalt motivatsiooni, et proovida ennast liigutada.

„Ma unustasin äratuskella üles keerata,“ mõtles X voodil lamades.

Aknaklaasist läbi murdev valgus moodustas X’i kätele huvitavaid varje. Oli tööpäev ning X oli järjekordselt sisse maganud. Viimasel ajal oli seda üha rohkem juhtuma hakanud.

„Võiksingi siia alatiseks lamama jääda,“ mõtles mees.

X valmistus juba uuesti silmi sulgema kui valju telefonihelin teda end liigutama sundis. Ta tõusis oma voodil istukile ning jäi teisel pool tuba plärisevat lauatelefoni silmitsema.

„See on kindlasti härra Kolumbus. Kas ma peaksin vastama?“ juurdles X loiult.

Äkitselt vabastas X end oma mõtete lummast ja sammus särgiväel lauatelefoni poole. Telefon oli pärit vene ajast ning selle neoonroheline toru oli kaetud rasvaste sõrmejälgedega. X kõhkles veidi, kuid haaras siiski toru:

„Jah...“

„No mis ma kuulen... Terve inimese hääl ja puha! Miks sa tööl pole?“ karjus võimukas hääl teisel pool toru.

X vaikis.

„Kas sa tead kui raske on praegusel ajal töökohta leida? Ma võin su töö kellelegi teisele anda, kui sa leiad, et tööle jõudmine on liiga keeruline! Meil käiakse peaaegu iga päev siin tööd küsimas.

Ütle, X, ütle, kuidas sa end õigustad?“

X poleks ka kõige parema tahtmise puhul end õigustada suutnud. Talle tundus nagu ta peas oleks moodustunud tihe mõistustmattev udu. X sügas oma kukalt kuni talle tuli meelde üks lause mida ta sisimas juba pikemat aega öelda tahtnud oli.

„Ma ei tule enam tööle,“ ütles X ning ta peopesad muutusid higiseks.

Härra Kolumbus ei teadnud mida seepeale öelda. Ta polnud sellist vastust oodanud. „Võib-olla olin ma liiga karm,“ mõtles ta.

Härra Kolumbus ei säranud küll oma vaimsete võimete poolest, kuid ta oli aus ja kordaarmastav mees. Ta mõistis, et X’i lahti laskmine rikuks drastiliselt Grüneri televiisoripoes aastate jooksul kinnistunud korda ning see ei sobinud talle sugugi.

Ülemus pidas paremaks otsus edasi lükata ning lausus:

„X... Sa oled väsinud. Võta paar päeva vabaks... Tegele oma probleemidega. Hästi?“

X ei vastanud ülemusele. Ta oli oma otsuses täiesti kindel ning mis puutus tema probleemidesse, siis olid need tema jaoks täiesti ebahuvitavad. Ta oli vaid väsinud. Väsinud tööst. Väsinud kõigest. Ta kuulas oma südame rahutut tuksumist ning langetas aeglaselt telefonitoru hargile.

Nõnda oli sammutud otsutav samm. Õigupoolest ei tundunud see X’i jaoks eriti otsustavana. „Kuid nüüdsest muutub kõik,“ lausus X endamisi.

X tõmbas esmalt telefoni tagant juhtme välja ning heitis seejärel külmale põrandale pikali. Ta sirutas välja oma käed ja jalad ning lamas maas nagu langenud täht.

Nüüd oli aega mõtlemiseks.

2. PEATÜKK

Ilma, et X oleks tähele pannud, voolasid minutid mööda. Silmitsedes umbses korteriõhus hõljuvaid tolmukübemeid lamas ta põrandal nagu tühjaks imetud kest, lastes oma mõistusel lennelda.

X kujutles, et ta peast kasvab välja puu, mis koosnes ta mõtetest. Ta lasi puul kasvada kuni see oma okkalise tipuga lage harjas. Seejärel üritas ta oma mõistuse täiesti tühjaks teha, et illusoorne puu lõpetaks kasvamise, kuid puu kerkis pidurdamatult üha edasi.

X andis alla ja sulges oma silmad. Tema eksperiment, mis poleks lõppeks mitte midagi märkimisväärset tõestanud, kukkus läbi.

Peatselt tundis mees, et toas on jahedamaks läinud ning see sundis ta oma uneluse lõpetama. Ta tõusis püsti ja sammus oma tugitooli juurde, mille seljatoele oli lohakalt visatud paar halle teksapükse.

X tõmbas püksid kärmelt jalga. Kuna tugitooli seljatoel polnud sokke, läks ta neid oma voodi jalutsi ees kõrguvast riietehunnikust otsima. Kõik ta riided olid vanad ja koide poolt auklikeks näritud, kuid see ei häirinud teda.

Tuhnides oma riietekogus, ei suutnud X leida ühtegi sokki. Järelikult pidi ta kandma räpaseid sokke. Pisut pettununa kõndis X oma tillukesse vannituppa.

Vannitoa seinad olid paar kuud tagasi heleroheliseks värvitud, kuid see värv oli juba koorumas. Peegli kohal rippuva seinalambi sees oli märgata kärbeste kuivanud korjuseid ning põranda kahhelkivid olid mõranenud. Kõik see koos roiskunud lehaga, mis eritus roostes torustikust, tekitas X’is õõvastust. Üritades vannitoas veeta nii vähe aega kui võimalik, avas ta rutakalt kraanikausi all oleva pesukorvi ja õngitses sealt välja kaks musta värvi sokki, mis ta ka kohe jalga tõmbas.

Olles end riietanud, tundis X peaaegu talumatut vajadust hommikusöögi järele. Ta seadis sammud köögi poole, kus ta kavatses endale paar võileiba valmistada.

Tõtt-öelda oli X’i köök vaid kraanikausiga nurk. Köögi nimetuse andsid tollele nurgale kitsas söögilaud, mille peale oli kuhjatud arvukalt poolpuhtaid söögitarbeid, rasvaplekkidega kaetud pliit ning rohmakas valge külmik.

Hoides oma hinge kinni, et mitte tunda pliidilt kerkivat kõrbenud piima lehka, asus X külmkappi avama. Ta pani oma käe külmiku uksele ja imestas, et ust oli raskem avada kui tavaliselt. Lõpuks avanes uks protestiva kriuksatuse saatel. Külmiku seest paistev valgus pimestas X’i hetkeks ning kui ta oma nägemise tagasi sai, jäi ta juhmilt vaatepilti silmitsema.

Külmkapi sees oli madal tunnel, mis näis esmapilgul venivat lõpmatuseni. Selle tunneli lõpust paistev ere valgus sundis X’i oma silmi kissitama.

„Ma olen viimaks hulluks läinud!“ karjatas X hirmunult ja lõi külmiku ukse kinni. Ta langes põlvedele ja tõstis ahastuses käed silme ette. Soojad pisarajoad voolasid mööda ta põski ja tilkusid linoleumpõrandale.

Kuid siis meenus X’ile varahommikune telefonikõne.

„Kuid nüüdsest muutub kõik... “ sosistas X vaevukuuldavalt ja tõusis püsti.

X tõmbas suure sõõmu õhku oma kopsudesse ja astus taas külmkapi ette: „Kui see on ikka seal, siis...“

X avas külmiku ukse ning tunnelist puhkus talle külma õhku näkku.

3. PEATÜKK

X’ile näis nagu tõmbaks tunnel teda endasse. Ta tundis oma mõistust vedeldumas ja temast välja voolamas, ta pilk klaasistus ning ta sisenes külma tunnelisse.

Hoides oma silmi tunneli lõpust paistval valgusel, hakkas X masinlikult neljakäpukil edasi roomama. Nõnda ei pannud ta tähele, kui külmkapi uks ta selja taga hiirvaikselt sulgus.

Mida kaugemale X jõudis, seda kitsamaks muutus tunnel kuni ühel hetkel ei olnud X’il piisavalt ruumi, et selja taha vaadata. Ta väljus oma transilaadsest seisundist ning teda haaras kohutav hirm.

„Mis siis, kui ma siia kinni jään?“ mõtles X.

Enne eredalt paistnud valgus oli tuhmumas ning õhku jäi tunnelis üha vähemaks. X’i hingamine muutus raskeks ning ta laubal lõi pärlendama külm higi. Ta kartis õhupuuduse tõttu minestada, kuid tal oli kindel kavatsus jätkata oma retke tundmatusse.

Peatselt märkas X kaugel enda ees metallist luuki. Ta kogus kokku oma viimsed jõuraasud ja roomas selleni. Luugi keskele oli kinnitatud rauast hoob. X haaras sellest tugevalt kinni ning lükkas seda täiest jõust allapoole kuni see murdus.

„Ei!“ karjus X silmitsedes põrandale pudenenud rauatükke.

Äkitselt kuulis X klõpsatust, mis näis kostuvat väljaspool tunnelit. Ta pani kärsitult oma käed luugile ja lükkas selle suure vaevaga lahti.

Hingeldades vinnas X end tunnelist välja ning langes kõhuli maha. Ta pühkis särgivarrukaga oma näo puhtaks ning puhkas viivuks, uurides hajevil pilguga ruumi, kuhu ta oli sattunud. See oli väikesemõõtmeline puidust seintega kuur, mille ainsa ukse alt paistis sisse terav päikesevalgus.

Kui tillukese kuuri õhk muutus liiga umbseks, tõusis X oma kangestunud jalgadele, pani käe ukselingile ja avas selle.

Vaatepilt haaras mehe täielikult enda võimusse; puidust kuur oli ümbritsetud hiiglaslike valgete liivaväljadega, mille vahelt turritasid kohati välja madalad künkad. Üksikud tuuleiilid tõstsid liivaterakesi ühelt künkalt teisele ja tagasi, moodustades ajutisi keeriseid, ning päike istus kõrgel keset helesinist taevast imetledes oma silikaatkuningriiki.

Seda kõike silmitsedes tundis X suurt kergendust, et oli klaustrofoobiat tekitavast tunnelist välja pääsenud, kuid samas polnud tal aimugi, mida edasi teha.

„Kuhu sa oma jalanõud jätsid?“ küsis kare mehehääl X’i selja tagant.

X võpatas ja pöördus ümber. Tema ees seisis tuhmpruunis vihmamantlis habetunud vanamees, kes teda rahulolematul pilgul põrnitses.

„Noh?“ küsis vanamees ärritunult.

X ei saanud sõnagi suust. Tõesti, ta polnud mõtelnud jalanõudele, kui ta otsustas külmikusse sisse astuda, kuid kes oli õigupoolest see vanamees ja mis veelgi tähtsam: kuhu oli X sattunud?

„Ma unustasin...“ ütles X kõhklevalt. Kogu olukord tundus talle mingil määral naeruväärsena.

„No siis pole midagi teha. Tuled sokkis,“ ütles mees mornilt ja hakkas X’ist eemale kõmpima.

Olles juba paarikümne sammu kaugusele jõudnud, pöördus vanamees ümber, puhastas oma kurgu ja hõikas: „Tuled või ei?“

Pärast põgusalt oma valikute kaalumist, otsustas X vanamehega kaasa minna.

„Ma olen juba niikaugele tulnud...“ pomises X endamisi ja ruttas vanamehele järgi.

„Kuhu me läheme?“ küsis X.

„Küll sa teada saad,“ vastas vanamees,“küll sa teada saad...“