See pealkiri on huvitav

Õpetaja Anne-Liisa Raudkepp (pseudonüüm) käskis mul siia blogisse kirjutada eesti keeles sama hea ja pikk jutt nagu ma juba inglise keeles kolm korda teinud olen. Paar päeva tagasi saabus mulle ka südamlik e-mail õpetaja Margariin Eurolt (pseudonüüm), kus mind ähvardati pussitamisega kui ma ei tee nii nagu õpetaja Raudkepp soovib. Ilmselt on mõlemad eelmainitud õpetajad seotud mingisuguse tumeda maa-aluse kuritöösündikaadiga, mille peamisteks eesmärkideks on laiskade inimeste üleliigse vägivallaga hirmutamine ja kontrolltööde väljamõtlemine. Otsustasin seega selle ülesande kaelast ära saada, sest mulle meeldib kui ühelgi mu elundil pole noahaavu.

Nüüd istun ma siin laua taga, minu ees kõrgumas ebamaiselt kallihinnalise rämpstoidu mäed ja mu jalge all räpased riided ning kahtlased kilekotid mille päritolu on mulle endalegi tundmatu. Mu mõistus on täiesti tühi, kuid siiski üritavad mõned inimesed (Raudkepp ja Euro) paaniliselt sellest kuivanud hallist käsnast midagi head välja õngitseda, justkui oleks see mõni Huvitavate ja Natuke Terava Huumoriga Vürtsitatud Blogipostituste Automaat. Võtke teadmiseks, et mulle meeldib kirjutada blogipostitusi ainult siis kui ma olen narkojoobes oma elus midagi uut ja huvitavat kogenud, kuid hetkel võrduks minu elus toimuvate huvitavate asjade teile ettekandmine mõne vanadekodu auditooriumis striptiisi tegemisega. Seega peate te nüüd lugema kõike seda, mis veri minu sõrmedesse toob ja sellega ka rahulduma.

Ma ei oska arvata, mida te Taanist teate, kuid kindlasti on teie ettekujutus sellest riigist enamjaolt positiivne. Ma pean teie illusioonid purustama. Nimelt praegu söön ma tillukesi soolakreekereid, mis on (ja ma ei tee nalja) miniatuursete metsloomade kujulised. Jah, see on tõsi - taanlased söövad armsate loomade kujulisi küpsiseid.

Kahjuks pole see veel kõik. Loodetavasti pole keegi meist veel unustanud seda vulgaarset ja õõvastavat "lastetoitu" nimega Barni, mille telereklaamis tutvustatakse koolieelikutele kannibalismi ning võõraste karumõmmidega mehkeldamise mõnusid. Ka seda väga vastuolulist ja meeletut poleemikat tekitanud toidueset müüakse siin kõigile kellel raha olemas on (ka lastele).

Esialgsete vaatluste põhjal tundub, et ma olen sattunud mingisse inimsööjate/armsate-loomade-sööjate kaitsealasse. Kuna ma ise pole inimliha veel maitsnud (välja arvatud see üks juhtum põhikoolis, kuid see on pikem jutt ja politsei ei otsi mind enam taga) ei oska ma ka korralikult sellesse ühiskonda sulanduda ja nende kõige kiivamalt valvatud saladusi paljastada. Ma pean silmad lahti hoidma ja võimalikult palju erinevaid asju ostma, et jõuda lõpuks tõeni.

Olen siin Kuristiku gümnaasiumi keldris Taanis veetnud juba kolm nädalat ning ma võin garanteerida, et mu välimus on kõvasti muutunud. Mõned teist kindlasti juba pabistavad, et kas nad ikka suudavad mind ära tunda kui ma Taanist tagasi tulen ja teie tere-tulemast-tagasi kingitusi avasüli ootan. Muretsemiseks pole siiski põhjust, sest mul oli võimalus teha endast korralik pilt. Minu new look:

(Tahtsin tegelikult veel pikemaid juukseid, kuid juuksuris oli kõik otsas.)

Vajalikud kõrvalekalded tehtud, võin ma nüüd jätkata oma siinse elu kirjeldamisega. Õnneks tegin ma enamuse sellest oma inglise keelsetes postitustes ära ja olen liiga laisk, et seda ümber tõlkida. Pealegi ei meeldi kellelegi second-hand asjad (välja arvatud maotud hipster-moenarrid ja pensionärid) ning tõlkimine on ka omamoodi "second-hand-imine".

Tükikesi minu elust:

Suhtlemine on tähtis asi. Seda on vaja kui tahate inimestelt relvaähvardusel raha saada või proovite sotsiaalametis oma invaliidist vanaema abirahasi endale kerjata. Suhtlemine on kerge vaid siis, kui sa oskad mõnda keelt ja minul on selles valdkonnas vedanud, sest ma oskan kahte keelt - inglise ja eesti - peaaegu emakeele tasemel. Kuid see on kõik aastatepikkuse harjutamise tulemus ja ükski keel ei saa iseenesest inimese suhu hüpata.

Ma oskan taani keeles lihtsamaid lauseid koostada ning saan aru ka mõnedest keerukamatest lausetest, kuid on raske õppida midagi juurde kui sind pommitatakse pidevalt uue informatsiooniga. Olen aus: ma pole siin viibides peaaegu mitte midagi juurde saanud. Kõik mu taani keele teadmised on ammutatud kodus - Eestimaal, kus ma peaaegu iga päev alates juunikuust ühelt CD-lt taanikeelseid dialooge kuulasin ja neid seejärel ürgsete häälitsustega imiteerida proovisin.

Mu "ema" arvab mingil põhjusel, et ma olen mingisugune indigolapsest geenius. Kui ma lähenen talle lihtsa lausega - nagu "Jeg tror jeg skal lige spise en sandwich nu." või "Vejret er godt i dag." - vastab ta mulle alati mingi täiesti arusaamatu pudikeelse sõnadejoruga ning mul jääb üle öelda vaid "Ja." ning vaadata teda natuke nõutu näoga lootes, et ta hakkab mingil hetkel uuesti inglise keelt kasutama.

Siiski pole ma täiesti päästmatus olukorras. Ma suutsin end gümnaasiumi kontoris täiesti arusaadavaks teha, kui ma taani keeles seletasin, et ma olen oma laptopi laadija koolis ära kaotanud. Mind isegi kiideti natuke mu keeleoskuste eest (ja teie peaks ka mind kiitma; väga palju; sest ma tean kus te elate).

Minult küsitakse päris tihti kas mul koolitundides igav pole, kui kõik õppetöö ja suhtlus taani keeles on. Ma vastan neile, et koolitundides on alati igav, kuid kui tund on minu jaoks peaaegu täiesti võõras keeles, on mul tegelikult vägagi huvitav istuda ja kuulata. Nimelt saan ma ette kujutada, et kõik õpilased võrdlevad omavahel üksteise väljaheidete suuruseid ning et kõikidel õpetajatel on Alzheimeri tõbi, mistõttu nad eriti selget juttu ei aja.

Peale selle ei oskagi ma oma siinse elu kohta midagi märkimisväärset öelda. Ma leidsin siit ühe inimese tänu kellele ma ei pea enam ennast tundma kui universumi tallaalusele kogunenud rämpsust toituv amööb, kuid ma pigem ei jagaks sellesse puutuvat infot kõigiga. Kui see tundub nagu eputamine, siis võtke teatavaks, et see... noh... natuke ongi eputamine. Aga ka loomupärastel kaotajatel nagu mina on vahel õigus midagi võita ja olgu ma neetud kui ma seda kellelegi nina alla ei hõõru. Jah, see pruun haisev ollus, mis teie nina alla just tekkis, on minu võiduhüüe.

Aga aitab sellest. Mul on harjumus kirjutada natuke solvavaid ja ehk isegi ründavaid sissekandeid (sest ma olen vaimuhaige) ning ma peaksin ka selle eest vabandama. Palun vabandust, õpetaja Anne-Liisa Raudkepp. Teie pärisnimi on üpris normaalne, kuid ma ise eriti ei tahaks seda (sest ma olen meessoost jne). Sama jutt teile, õpetaja Margariin Euro. Palun ärge saatke mulle enam e-maile. Ma kardan teid.

Järjekordne blogipostitus on nüüd selja taga ning nüüd peaks paariks nädalaks rahu majas olema. Tänan neid ühte ja poolt inimest kes seda viitsisid lugeda ja võib-olla naersid üks või kaks korda minu magedate naljade üle. (Ma ei oska nalja teha.) Tänud ka tulevaste kommentaaride eest, mis kindlasti ei saa olema minu enda kirjutatud.

Head ööd Eesti.